Barbi on kultuuriajakirjanik sõna parimas tähenduses. Ta on irooniline, kohati sarkastiline, ent mitte kunagi ühemõtteliselt tauniv. Ta on üldistav, kohati isegi spekulatiivne, aga mitte kunagi lahmiv. Ta on terane ja läbinägev, aga terasus jääb argiteadvuslikuks ja läbinägelikkus ajakirjanduslikuks. Harva rikastab ta oma mõttekäiku akadeemilise meetodiga ja järelmeid empiirilise tõestusmaterjaliga. Aga kes ootakski kutseliselt arvamuskujundajalt sotsioloogi eksatsust?

Meediakriitikuna on Barbi mahedam kui Pierre Bourdieu, klassivõitluse paljastajana pehmem kui Lev Trotski, (hmm - ehk siiski Theodor Adorno), feministina kergem kui Germaine Greer. Kultuurieksperdina vähem hõllanduslik kui Kalev Keskküla. Meenub, et situatsionistide ninamees Guy Deborg tegi oma raamatu kaaned liivapaberist, et see vigastaks riiulisse lükates kõiki naaberraamatuid. Barbi raamatu kaaned on aga läikpaberist, et ta libiseks sujuvalt teiste väärikate teoste vahele.

Kerge skisoidsus ümbritseb nii kogumikku „Formaat“ kui ka selle autorit. Ühest küljest on Barbi Pilvre kriitiline ajakirjandusliku formaadi suhtes, mis kängitseb vaba mõttelendu. Teisalt tajub ta, et väljaspool formaati laiub piiritu tundra, kus kõle põhjatuul kannab vaid vana möldri armuulgu. Nagu Lars von Trier leiutas lugematuid pedantseid piiranguid, et lisada enesele loomevabadust, tunneb ka Barbi vaim end kõige vabamalt klassikalises ajakirjanduslikus esseeformaadis (10 000 tähemärki).

Ühest küljest tahab autor olla midagi enamat kui kultuuriajakirjanik (ooper „Peeter“, Areeni järjeromaan, teaduskraad ja õppejõutöö, koguteos „Formaat“). Teisalt mõikab ta, et enim mõjujõudu omab ta hääl ikkagi ajakirjanikuna. Ühest küljest kritiseerib Barbi meedia kommet kirjeldada mehi saavutuste pinnalt ja naisi välimuse pinnalt, teisal aga pühendab ta pool lehekülge Karin Laansoo ja enese jalgade võrdlevale analüüsile. Ühest küljest tahaks ta olla radikaal ja vastalinegi („olen mässaja, sisemiselt punkar“), teisalt on tema mõtteavaldused piisavalt easy listening, et korda minna ka padupankurile ja konservatiivsele poliitikule. Rääkimata sellest, et nende populaarsete, et mitte öelda populistlike teemadega annab nii mõnegi stipendiumi või konverentsikutse välja võluda.

Pikantset dialektikat lisab ka seik, et Barbi on lasknud oma raamatu tagakaanel ära trükkida mingite talbajoobide solvaguid interneti kommentaarikeskustest. Ta annaks niiviisi justkui mõista. Kuivõrd ebapopulaarne on tema feministi imago „lihtsa inimese“ silmis. Samas usun, et autor teab imehästi, et interneti kommentaar pole mingi tõsiseltvõetav avaliku arvamuse lakmustest, vaid vaimse pihkutagumise üks vorm. Loomulikult armastab enamik intelligentseid inimesi (välja arvatud Peeter Künstler) Barbi Pilvret. Ainuüksi sellepärast, et ta näeb hea välja nii raamatu kaanel kui elus (seksistlik märkus, yeah). Nii et, kui kätte satub Barbi Pilvre uus kogumik „Formaat“, soovitan seda vähemalt hoolega sirvida.