NÄDALA RAAMAT: Betti Alver “Koguja”
Raamatu sisekaanel, Betti Alveri noorpõlvefoto kõrval on alapealkirjaks: “Suur luuleraamat”. Seekord pole tegemist mingi sõnakõlksuga, nii ongi. Mahukamat teost Betti Alveri loomingust on väga raske kokku panna, kuna nende kaante vahel on kenasti kronoloogilises järjekorras pea kõik Alveri sulest ilmunud luuleread. Just ilmunud, sahtlisse jäänud tekste nende kaante vahele siiski pandud pole. Ele Süvalep on kokku kogunud poeesid nende esimesel ilmumise kujul, lisades lõppu mõned Alveri poolt hiljem muudetud luuletused kordusena. Luuletused pärinevad aastaist 1931-1989, muidugi on esindatud ka poeemid, vaid tõlked on kõrvale jäänud. Süvalep annab piisavas järelsõnas oma valikutest ja tööpõhimõtetest piisavalt põhjaliku ja selge ülevaate. Raamat on klassikaline igas mõttes, sisu poole pealt teab iga endast lugupidav eestlane vähemalt mingitki luuletust, kui mitte peast, siis mingi neoontuluke Betti Alveri nimega hakkab ikka silme ees vilkuma, kui kuuled pealkirju: “Tulipunane vihmavari,” “Vooruse võlu,” “Räägi tasa minuga” või “Korallid Emajõel”. Kujundus on meeldivalt vanamoodne, Mari Ainso on kasutanud Tartu Kunstimuuseumist pärit Karin Lutsu töid, mis üdini naiselike luuletustega kauni ansambli moodustavad. Alver on püsiväärtus, kui lugeja ei ole ka kursis tema elulooga või ei tea selle või teise luuletuse sünni tagamaid, siis sellest pole midagi, käesolev kogumik on suunatud laiadele massidele, siit saab oma annuse kätte nii sügavuti minev esteet kui pinnapealsem ajavaesuses vaevlev juhukultuuri tarbija. Pane öökapile, unenäod tulevad sügavamad.