NÄDALA RAAMAT: Clive Ponting "'Maailma roheline ajalugu"'.
Kui asukas kauge tähe juurest (näiteks Oorioni punase ülihiiu Betelgeuse mailt) jõuab elutuks jäänud Maale, võiks ta inimkonna tuhast kõigepealt üles tõsta selle Clive Pontingi raamatu.
Küllap ta saaks need 467 lehekülge rutemgi läbi loetud kui inimene ja pilt sellest, mis Maal juhtus, joonistuks üpris elavana meie kosmiliste vendade vaimusilmas.
Meile, inimestele, kes me järjekindlalt oma sini-rohelisest maakera ökokatastroofi kuristikku tõukame, pakub Clive Pontingi inimkonna endatapu kroonika vähem huvi.
Tahame ju, või ei taha, siiski oleme kõik, lõpetades tankerit piiranud Greenpeace kummipaatnikega, üleilmse tehnoloogilise masinavärgi aktiivsed osalised.
Sõidame autoga, joome kõõksudes kokakoolat ja ostame jõulude eel poest tavalisest rohkem vidinaid. Ühesõnaga, paiskame õhku üha uusi mürgiseid gaase.
Tarbimisühiskond.
Inimkond ei oska oma vigadest õppida. Ta võib püüda, aga ei oska neid ennetada.
Võib mõõta kliima soojenemist, aga ka kõige rohelisem inimene ei suuda oma kätt maakera pulsil hoida. Süsteem on liiga keeruline ja ettearvamatu.
Oleme elanud kümneid tuhandeid aastaid ühtemoodi, nüüd oleme elanud sada aastat väga teistmoodi.
Nõndasamuti nagu korilastest ja küttidest said kümme tuhat aastat tagasi põllupidajad ja orjapidajad, on meist saanud omaenese keskkonna hävitajad, ilma, et oleksime seda soovinud.
Võime uskuda, et elame säästlikult ja midagi ei juhtu, aga mõni aeg hiljem avastame, et asjad on hoopis teisiti. Halvemini, nimelt.
Clive Ponting toob selliste eksiarvamiste ja hilinenud arusaamiste kohta inimkonna ajaloost ohtralt näiteid, õieti koosnebki tema raamat neist hoolikalt kogutud näidetest.
Nagu see Lihavõttesaare lugu. Kõrge kultuuriga, rituaalne ühiskond, kes kuuemeetriste kivist pühakujude ahude püstiajamiseks raius maha kogu saarel kasvava metsa.
Ja siis hukkus.
