Olin just lühikesel kevadpuhkusel, et tagasi toimetusse maandumine vähegi pehmem oleks, võtsin pihku hiljuti ilmunud järjekordse Dalai-Laama õpetuse, lootuses, et ehk nüüd saan valgustatuks ega jõua enam hommikuid ära oodata, millal, millal ometi saaks jälle töölaua taha istuda, tõmmata sügavale kopsudesse kontoriõhku ja nautida ideedest tiinet õhustikku, teostada end loovalt, tundes selle üle teadlikult suurt õnne ja rõõmu. Olgem ausad – ükskõik, kui tore töökoht kellelgi ka poleks, ikka ja alati on, mille üle iriseda ja igal pool tuleb ette päevi, mil parema meelega tööle ei läheks. Raamatu pealkirjast võib välja lugeda väite, et tööl õnnelik olemine on kunst omaette, mingeid põhjapanevaid uudseid nippe või seniteadmata tõdesid siit aga välja ei tule. Halvemal juhul võib Dalai-Laama õpetusi järgides töökohast kiiresti ilma jääda. Mida raamat meile soovitab? Kui midagi ei meeldi, kohe püüa seda muuta. Ületundide tegemine tuleb mõnikord kasuks, aga pikemas perspektiivis on asi halb. Palganumber ei ole see põhjus, mille pärast tööl peaks käima. Üks kuri kolleeg võib muuta kogu õhustiku töökohal põrguks, samuti kui üks päikeseline inimene toob ka teistele suurema lusti tööd teha.Tuleb valida selline töö, mis sobiks isikliku temperamendi ja meelelaadiga. Mõnele meeldibki rutiinseid asju teha. Liinitöölisel on väga raske oma tööle loominguliselt läheneda. Lisaks Dalai-Laama tööalastele näpunäidetele on Cutler päris mitmeski kohas maininud kurje hiina kommuniste, me saame teada elust Ameerikas ja Indias. Kogu raamat meenutab jutustamise laadilt Castaneda lugusid ja kuigi see raamat suurt midagi uut ei paku, on seda vahelduseks päris muhe lugeda. Eriti puhkusteperioodil. Pange see raamat oma töökohtades kättesaadavae kohale, kui mitte muud, siis vähemalt saate tunda, et te ei ole oma kahtlustes ja vaevades üksi. Töötusk on mööduv ja ravitav. Meditatsioonidebütantidele pakutakse boonusena lõpus kaht lihtsat harjutust.