Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija”

Mitte liiga sageli ei juhtu, et raamatut läbilugemise järel kuidagi meeltest ja mõtetest välja ei saa, vaid tekib hoopis tahtmine uuesti üle lugeda või koguni märkmeid teha, nõnda et see tegelikult üllatas mind ennastki. Ulitskajat olin lugenud varemgi ja nautinud tema fabuleerimisoskust, kuid “Daniel Stein, tõlkija” ületas kõik latid, mis kirjandusteosele ette panna oskaksin. See on hoopis laiema süžeearendusega kui lihtsalt romaan, see on panoraam, mida peaks vaatama filmina 3D-prillidega. Ja muidugi tuleb kiita tõlkijat Ilona Martsonit. Tõlge, mis on ju lugemiselamuseks hädavajalik eeldus, on väga veenev ja nauditav.

Iga romaani aluseks või tõukeks on lugu. Isa Danieli lugu jutustama asudes oleks kui autorile avanenud järjest uusi ajaloo- ja kultuurikihte, mille sees jälle uus tasand. Autori enda sõnade kohaselt sai romaan alguse sellest ainsast päevast, mille Daniel Rufeisen teel Haifast Valgevenesse Moskvas Ulitskaja kodus veetis. Lugu, mille vend Daniel jutustas, oli niivõrd ebatavaline ja keeruline, et selle esitamine romaanina võttis autoril aega neliteist aastat ja see sai valmis alles kolmandal katsel. Algul biograafilise teosena kavandatu kujunes epopöaks. Romaan on ajalooliste sündmuste meisterlik esitus läbitöötatud vormis, mis jätab lugejale võimaluse ise hinnanguid anda või pigem mitte anda, arvamusi kujundada, mõtlema hakata. Materjal on keeruline, haigettegev, kajastab olnud tegelikkust.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: