Nädala raamat: Daniil Harmsi loogikaõpik

Daniil Harms 
“Väljapudenevad vanaeided” 
Tõlkinud Ilona Martson ja Rein Saluri. Tänapäev, 2011. 263 lk.

Enne kui asute seda raamatut lugema, tehke endaga väike katse. Kui te muidugi pole Harmsiga varasemast tuttav. Sel juhul olete te juba raamatupoe poole teel, olgugi pükstel ainult üks säär, mingisugune torujas tilbendis küljes segamas ja lukk miskipärast tagapool – mis nendega küll öösel juhtus? Ah, muidugi, Harms ilmus, järelikult nii peabki olema.

Katse selline – mis tähendab, kui liivatera või kivike silma läheb?

Jajah, põletikuohtu või muidu ebamugavust. Igapäevases maailmas. Harmsi maailma tähendab see kaitsesüsti, mis annab immuunsuse kivide vastu. Tulgu või tellis katuselt vastu kolu – teile ei tee see midagi.

Kui niisugune täiesti loogiline mõte teile pähe mahub, siis jagate Harmsi. Lisaks tuleb kasuks, kui olete tuttav vene kultuurilooga. Muidu võivad täiesti mööda minna lood kellestki Gogolist, kellestki igal võimalusel Baden-Badenisse põgenevast Turgenevist, ja arusaamatuks võib jääda, kes see Petraševski ometi oli. Abiks on, kui leiate kuskilt nõukaaegse ajalooõpiku. Abiks on, kui uurite välja, mida tähendab majavalitseja, miilits, sissekirjutus, pass, ühiskorter. Sest isegi hull maailm puutub kokku reaalsusega.

Eelkõige aga valmistuge tapvaks loogikaks. Harms on täiesti järjekindel. Mis juhtub aknast väljakukkuva vanamutiga – läheb katki. Mis juhtub igasuguse hügieeni kaotanud isikuga – tuleb sanitaarkomisjon, tunnistab prahiks, murrab katki ja viskab prügimäele. Selline vaim – mis on ju loogiline.

Tahtes oma juhtme täiesti kokku jooksutada, on kõige targem alustuseks läbi lugeda Ilona Martsoni kirjutatud väga hea saatesõna. Et saada aimu, mis mees Harms üldse oli. Saades lisavapustuse, et sihukesi segaseid asju kirjutas mees, kelle eluaastad olid 1905–1942. Kes tegi neid asju tollases N Liidus. Ja kus neid siiski avaldati. Olgugi kummalistes kohtades. Olgugi aina vähem. Aga siiski.

Ning mingi loogika on isegi Harmsi legendaarses surmas. Nimelt koolnud ta blokeeritud Leningradis nälga. Kuid mitte nagu sajad tuhanded teised, et jäid lumme ja enam ei tõusnud. Vaid arestimajas, nagu vene kirjanikule kohane, ning põhjusel, et talle unustati süüa viia.

Stiililt selline surm mehele isegi sobis, kui napakalt see ka ei kõlaks.