Ma ei tea praegu kirjutavatest eesti kirjanikest kedagi teist, kellel seesama helin nii tugev oleks kui Mikital; kelle seest tekst purskuks välja sedavõrd pöörase jõuga. Seejuures ei ole Mikita ei grafomaan ega hull. Ma ei ole ühegi kirjaniku tekste lugedes nõnda palju naernud kui Mikita puhul. Ometi ei ole Mikita mingi naljamees. Mingi kandi pealt on ta täiesti õudne mees. Sellisel määral vabadust, nagu leiame Mikita tekstidest, mõjub alati hirmutavalt. See on õudne vabadus, mis paneb naerma.

“Teoreem” koosneb kahest tekstist — “Jänesekapsa teoreem” ja “Nõia teoreem”. Esimene neist ilmus juba paar aastat tagasi Vikerkaares ja võitis Gailiti novelliauhinna; seejuures õigusega, kuna on täiesti lummav. Žanrilt on tegu rännunovelliga, mis põhiolemuselt jätkab sealt, kuhu jäi pidama Mikita eelmine raamat “Metsik lingvistika”, idealiseerides Lõuna-Eesti irratsionaalset vaimu, lisades juurde elutervet erootikat ning mehe eneseotsingute paineid. See kõik on ohtralt vürtsitatud viidetega García Márqueze “Sajale aastale üksildusele”. Seevastu “Nõia teoreem” on kahtlemata Mikita seni nõrgim tekst, mille puhul mul pole ausalt öeldes aimugi, miks see kirjutatud on. See lausetekogum ei haaku mu jaoks kuidagimoodi mingiks tervikuks. Iseenesest nõretab “Nõia teoreem” seksist, perseaukudest, m..nidest jne, aga arvestades tänapäeva Lääne kultuuri üleseksualiseeritust, mõjub see, nagu läheks keegi mõne suvalise USA väikelinna McDonald’sisse ja hakkaks seal istuvaile rängalt ülekaalulistele daamidele kõnelema anoreksia ohtlikkusest. Aga sellest hoolimata tasub kindlasti lugeda ka “Nõia teoreemi”, sest kas või üksikute lausete tasandil lubab Mikita keeleanne jõuda jahmatavate leidudeni, mida tahaks aina ette lugeda ja tsiteerida.