Kui raamatu tagakaanele poleks trükitud Tammeri nietzschelik nägu, ei arvaks küll esimese hooga, et autor on seesama Enno Tammer.

Tammeri firmamärk on aastaid olnud talkshow paberil. Nõrganärvilisemate jaoks on ta oma kirglikes usutlustes liiga õel, kiusab ja solvab ja küsib ebameeldivaid asju ja ma ei tea mis veel. Tammerist rääkides on räägitud kibestumisest ja mingist paranoiast jne.

Raamat “Elu jälg” on midagi muud. Ka siinsed lood on kirglikud ja autori poolt läbi elatud, aga nad on täis empaatiat ja inimlikku soojust.

Enno Tammer vahendab Lia Laatsi, kes räägib, kuidas ta lapsena sitasitikad tikutooside ette rakendas ja kujutles, et need on traavlid kalesside ees. Kalmer Tennosaar meenutab ETV algusaegadest, kuidas teleesinejal paluti pärast intervjuud stuudioast vaikselt ära minna ja kuidas esineja seepeale (kaamera ees!!!) paljajalu võttis ja kingad näpus küürakil minema hiilis. Toomas Sulling meenutab, kuidas ta maapoisina linnakoolis küsis, kas lämmit vett on, ma tahass käsa mõske

Need on suure empaatiavõimega üles kirjutatud lood. Suure meistri Urmas Oti raamatutest erineb Tammeri oma selle poolest, et hõlmatakse kogu elulugu, tihti räägitakse põhjalikult lahti mingi lugejale kaugem teema. (Sulling südamelõikusest, Levandi suusahüpetest.) Peategelase monoloog vaheldub intervjuukatketega. Töö on põhjalik.

Helistasin Tammerile ja küsisin, mitu korda ta oma kangelaste juures jutul käis. Ta ütles, et Lia Laatisi teksti lindistas ta 15 tundi. Ja üle tunni proua suurt korraga rääkida ei jõudnud.

Mu meelest on Eestis vähe portreeraamatuid säravatest inimestest. Ei ole köitvaid isikuraamatuid Lutsust, Vildest, Smuulist. Tegijaid justkui oleks, aga siplevad igapäevatöös, ei söanda midagi suurejoonelisemat ja kestvamat ette võtta. Ennekõike tehtagu aga raamatuid elavatest, kes veel ise mäletavad ja rääkida võivad. Me teame ju kõik seda juttu: elu ajal ei märganud vanaema käest küsida, nüüd enam ei saa. Ja Tammer võiks neid raamatuid kirjutada riiulite kaupa.