George R. R. Martin “Vareste pidusöök. Esimene raamat”

Märtsi viimasel päeval esilinastub George Raymond Richard Martini raamatutel põhineva sarja “Troonide mäng” kolmanda hooaja esimene osa. Sel puhul haarab ilmselt nii mõnigi fänn meenutuseks taas raamatute järele. Ja kindlasti leidub palju neidki, kellele see on ajend hakata Martini romaane lugema. Eesti keeles on praeguseks ilmunud seitse köidet ehk siis kolm ja pool osa sarja “Jää ja tule laul” praegu olemasolevast viiest osast.

Viimane raamat tuli välja möödunud aasta lõpul ja, nagu varasemadki osad, on seegi Mario Kivistiku suurepärases tõlkes. Kivistik suudab hoida tasakaalu autori inglise keelel põhinevate originaalnimede ja -nimetuste ning eestipärasuste vahel. Nõnda ei kao autori maailma võlu, samas jõuavad eesti keeles lugejale mõned asjad paremini kohale. Näiteks on teravmeelne tõlkida algupärandis nime Reek (hais, lehk) kandev tegelane Tõhuks.

Raamatu tegevus ise on sama kaasahaarav kui eelmisteski osades. Lugeja huvi ülalhoidmise põhiinstrument on vaatepunktide vahetus. See asjaolu ei lase märgatagi, et ajas liigub tegevus edasi teosammul, olles jõudnud umbkaudu kahe aasta kaugusele päevast, millest kogu sari alguse saab.

Kuid see pole mõeldud kriitikana, pigem tuleb nõustuda Martin Luigaga, kes möödunud Ekspressis tituleeris George R. R. Martini suureks tänapäeva žanrikirjanikuks (“Mitte keegi ei või rahu saada” – EE 14.3.2013). George R. R. Martin valdab oma žanri – pseudoajaloolise fantaasiakirjanduse reegleid piisavalt hästi, et võib endale lubada ka mängu sellega. Mängu osadeks on dialoog maailma ajalooga – täpsemalt Rooside sõjaga – ning ilmselt ülikooli ajakirjandusõpingutest pärit oskus varieerida tempot ja stiili. Martin hoiab lugejat osavalt kinni oma raamatu ajas ja ruumis. Kui ta ei suuda seda teinekord ka mitte millegi muuga, siis alati toimib trikk, et kui lugeja tahab jõuda vähemhuvitava tegelase või olukorra juurest huvitavamani, on ta ometi sunnitud lugema läbi kõik peatükid – sari on lihtsalt piisavalt narratiivne, et lugematajätmine raskendaks mõistmist.

Niisiis pole Martin mitte lihtsalt suur žanrikirjanik, vaid üldse suur kirjanik, kellelt võib-olla on raske õppida, sest tema suurus on peidetud lihtsate detailide taha, milleks võivad olla kas romantilised kirjeldused kiiskavates raudrüüdes rüütlitest või põnevad seiklused tuldpurskavate lohede ja kaunite printsessidega. Igal juhul tasub teda aga lugeda, sest Martini looming on tänapäeva muinasjutt. Ja selleks, et ajastut mõista, tuleb tunda selle folkloori.