Kohati läheb nime fetišeerimine üle piiri. See juhtub siis, kui lapsevanemad õnnistavad oma maimukesi selliste nimedega nagu Glänel, Priit-Pilsner, Cetheon, Pobuliine, Läman või näiteks Egerthylea Rhe Danoa. Millega on tegu? Kas sooviga tõusta esile, olla parem? Lootusega, et säärase nimega laps lööb elus etemini läbi? Usuga, et ta on õnnelikum, kuna tal on päris oma nimi, nagu leidis John Irvingu raamatus “Garpi maailm” peategelase ema, kui pidi võõrastele selgitama, et tema poja nimi ongi T. S. Garp, kus ei T. ega S. pole eesnimetähed, vaid ongi need, mis nad on – tema päris oma nimi. Mnjah.

Igatahes on kirjastus Tänapäev andnud välja vihikukese, mis ühelt poolt lugema hakates kannab nime “Haruldased poistenimed”, teiselt aga “Haruldased tüdrukutenimed”. Nagu tekst kaane pöördel teatab, sisaldab raamat “umbes 700 haruldast eesnime, mida peamiselt viimase kümnekonna aasta jooksul on Eestis lastele pandud”. Raamatus on nii uskumatuid tobedusi – lisaks nimetatutele olgu mainitud veel Algen Uibu, Hanine, Glüselle, Händrju, Rögabert ja Skayler (nii nagu enne, jäägu ka siin lugeja mõistatada, millised on näitsikute, millised noorhärrade nimed) – kui ka tegelikult päris sümpaatseid, ent lihtsalt haruldasi nimesid, nagu Hiid, Väle, Eneken Lill või Helemeel. Täitsa kaunid ja ürgsed ju?

Ent see raamat on ka ohtlik – äkki asub keegi siit inspiratsiooni ammutama ja maailma lisandub veel mõni Maaximus, Žören, Chätleen või – minu isiklik lemmik – Charlyz Vihmapisar.