Meelis Friedenthal võitis ulmeromaaniga “Kuldne aeg” 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha. Enne seda kirjutas ta lühijutte, millega ühte sarja haakis ka oma debüütromaani, kuid pärast “Kuldse aja” ilmumist on Friedenthal vaikinud. Täpsemalt: ta on tegelenud teadusega, süvenedes keskaegsetesse traktaatidesse ja kirjutades neist ühe, Limoges’i Petruse optikaalase kirjutise põhjal doktoritöö, mille ta kaitses 2008. aastal.

Friedenthali teises romaanis ei minda samuti teadusest mööda. Müstilise hõnguga teos viib meid 17. sajandi lõpu Tartu tudengiellu. “Mesilaste” peategelane on hollandlane Laurentius, kes tolle aja üliõpilasele kohaselt ei õpi mitte ainult ühes ülikoolis, vaid külastab erinevaid. Laurentiusel on Leidenist Tartusse sõitmiseks isiklikud põhjused, aga see selleks.

Tegelaskuju on hästi valitud, sest võõramaalase pilgu kaudu saab Friedenthal paremini juhtida tähelepanu 17. sajandi lõpu Liivimaa eluolule. Ilmselt poleks kohalikust soost tudeng pööranud nii suurt tähelepanu ümbritsevale närususele ja üha laiemaid mõõtmeid võtvale näljahädale. Sajandilõpu sünguse kirjeldused ongi “Mesilaste” üks parimaid osi. Friedenthali võime valada sõnadesse mädalehk, niiskusest küllastunud õhu hais, udu kleepuvus või lohutud vihmavalingud on iiveldamaajavalt tõetruud: “Pilliroogu, rämpsu ja vetikaid täis tiik haises vastikult. Hais oli ühtaegu tuttav ja uudne, segu nendest lõhnadest, mis tal Tartusse saabumisest alates ninas keerlesid, ja lämmatavast magusast haisust, mis imbus jõe soisest porist” (lk 74).

Kuid raamat ei ole siiski 17. sajandi olukriitika, vaid tähtis koht on ka Academia Gustaviana’l. Nii kirjutab Friedenthal mõnuga lahti Laurentiuse immatrikuleerimiseksami professor Sven Dimbergile — kes on loomulikult ajalooline isik. Põnev on ka ülevaade tudengite ja õppejõudude ühisest banketist ja tudengiteatrist.

Esile tuleb tõsta “Autori märkusi” raamatu lõpus, mis valgustavad nii tolle aja teaduse seisu kui ka selgitavad 17. sajandi elufilosoofiat. Mingis mõttes olekski vahest õigem alustada “Mesilaste” lugemist just sealt. Liiati jääb raamatu enda lõpp piisavalt lahtiseks, et ka “Autori märkused” seda ei riku.