Paradoks on aga selles, et erinevalt tüüpilisest salateaduste huvilistest on HU silmapaistvalt haritud inimene, kes valdab ühtviisi tähtsamaid Lääne ja Ida (pärsia, araabia, hindi, urdu) keeli. Ta on kaitsnud kandidaadikraadi sufistlikust luulest, tõlkinud klassikat ja kirjutanud sadu entsüklopeedia-artikleid. HU võib endale “kahtlaseid” huvisid lubada.

HU isepäisus on olnud tagantjärele vaadates viljakas. Mitu tema refereeritud raamatut on pakkunud olulist mõtteainet ajalooteadmiste või üldse maailmapildi täiustamisel. Näiteks avaldas ta juba viie aasta eest EE-s käsitluse meile tollal täitsa tundmatust Paulo Coelhost  ja tema romaanist “Alkeemik”. Täiesti loomulikult sobituvad siinsete kaante vahel Coelho kõrvale John Bunyani, Miguel de Unamuno, Karl Jaspersi ja Sören Kierkegaardi raamatud. HU fenomen on tema huvi äärmine demokraatlikkus, eelarvamustevabadus teadmiste kogumisel. Ühtviisi himukalt on ta õppinud Juri Lotmanilt, Valev Mirtemilt ja Igor Mangilt, ühtviisi empaatiliselt tutvustab ta von Keyserlingi ja Tamme, huvitub Heideggerist nagu Hitleristki. Mõndagi huvitavat saame tead ka Molotovi ja Speeri kohta.

Kuigi  Udamit on peetud elitistiks, mitte rahva, vaid “paremate” võimu pooldajaks, on  nii tema maailmakogemisviis kui ka valgustustegevus väga demokraatlik. Vahest selles peitubki tema oluline avastuslik roll eesti vaimuilmas.