NÄDALA RAAMAT: Heinrich Rosenthal. “Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869-1900"'
Saksakeelsest väikekodanlikust perest (ema eestlane) pärit Rosenthal (1846-1916) on kahtlemata nn. ärkamisaja oluline, ent vähe teatud tegelane. Ta oli head karjääri teinud mereväe arst, kelle eestimeelsust seostatakse kuulumisega J.V. Jannseni pereringi (oli abielus tütar Eugeniaga). Ta mälestused viitavad pealt kahesajale eesti kultuuris osalejale ja muidu olulisele kultuurimõjutajale. Teost kui ajaloolist allikmaterjali pole lihtsa lugemisega võimalik haarata, vajalik on süvenemine paralleelsetesse ülestähendustesse. Lugedes kummitab oht kinni jääda Jannseni-Jakobsoni vastasseisu käsitlusse. Ja muidugi saksiku päritolu probleemistikku.
Saksakelsete memuaaride paatos räägib siiski inimesest, kes siiralt pühendas suure osa oma energiast Eesti kultuurilisele edendamisele, poliitikat ja omakasu eirates niipalju kui võimalik. Siiski jäi ta paratamatult “mitme tule vahele”. Tema tegevus seltsides, ka EÜS-is, kaasalöömine laulupidude organiseerimisel ja üleüldse kultuurilisel organiseerumisel oli tõhus, kuid oma isikut poolvarju jättev. Tasakaalukas vastasseiski Jakobsoniga näib pigem taktikalisena – seal kus karismaatiline Jakobson pidas oluliseks organiseeruda põhimõtteliselt maakonna ja valla tasandil, hoidis “jannsenist” joont kõige laiema üldsuse kiire mobiliseerimise suunas. Laulupidude puhul see suuund ju õigustas ning üsna varsti kaotas vastuolu üldse akuutsuse. Väikese muigega võiks Rosenthali nimetada võimekaks eestluse edendamise “tegevdirektoriks”.
