„Legendaarne“ Heiti Talviku luulepärandi pealkirjana pärineb ühest ta samanimelisest luuletusest ning osutab samas luuletaja enda isikumüüdile. Viimase konstrueerimistehnikat on mahukast koguteosest igatahes põnev jälgida. Talviku surm poliitvangina Siberis 1947, seostatuna ta noorusaja  värssidega „Ah, ma teadsin juba noorelt: / raheroosk mu rapsab toorelt…“ on andnud põhjust rääkida luuletaja saatuse etteaimamisest. Raamat peaks kuuluma kirjandusüliõpilaste kohustusliku lektüüri hulka mitte ainult Talviku luule tõttu, kes on mõjutanud nii arbujaid kui ka mitmeid hilisemaid autoreid, vaid ka ta suurepärase kirjanduskriitika tõttu. Tänuväärt idee on klassiku elu ja luulet  mitmekülgselt analüüsivate kirjutiste – Aleksander Aspeli, Ants Orase jpt koondamine teosesse, sest Talviku luule ei ole just „kerge lugemine“.    

          Huvitavam osa Talviku luulest on filosoofiline. Läbi kahe kogumiku, „Palaviku“ ja „Kohtupäeva“ (lisaks enne ja pärast neid kogusid valminu), saab lugeja rännata autori vaimsete otsingute radadel, mida tihti saadavad eluängi rusuvad  kogemused ja lõpuks vabastav lunastus. Teose põhjal kujuneb pilt tõelisest vaimuteenrist, keda väikekodanlikud elumõnud ja tühisused kas jätsid külmaks või vastupidi, kõrvetasid valusalt (eriti enne Betti Alveriga abiellumist). Kristusega sarnaselt näib ta püüdluste keskpunkt olevat parem inimene. „Elu mehhaniseerimine edeneb hiigelsammul, paraku aga laokile jäetud hingekultuuri arvel“, kirjutas ta aastal 1935 – sama kehtib ju ka praegu. Talvikut tugevalt mõjustanud Nikolai Berdjajevi õpetuse kohaselt pidi loov inimvaim vabanema madalamat liiki kausaalsuste kütkeist, sestap puudub Talviku luules ka hedonistliku õnne mõiste. Pärast postmodernistlikku üleva–madala, vaimu–keha jms vastanduste dekonstruktsiooni võib ju taoline võitlus paljudele näida anakronistlik, donquijotelik ja masohhistlik; samas käib inimelu mõtestamine ja tõe otsimine mõtleva olendiga ikka kaasas. „Kohtupäeva“ luule meisterlikke klassikalisi stroofe imetledes, mida Ilmar Laaban nimetas akademismiks eesti luules, viib selle moralistihoiak siiski pessimistlikule mõttele, et need, kelle hingekultuur kõige enam harimist vajab, seda luulet tõenäoliselt ei loe ja kui ka loeksid, ei mõistaks. Teisalt tekitab see luule piinliku küsimuse: kui Talvik on tõeline luuletaja, on siis aus sama nimega ristida mitmeid praeguseid autoreid? Nagu 1930. aastatel mõistsid ta luulet täielikult vaid vähesed sõbrad ja mõttekaaslased, nii ka praegu tõotab see raamat saada südamelähedaseks vaid väikesele, sügava kirjandushuviga osale lugejaskonnast.