Ulmeklassik H.G. Wellsi “Maailmade sõda” ilmus esimest korda 1898. aastal, eesti keeles sai seda esimest korda lugeda juba 1929. Aastal, 1933 ilmus see veel kord, pealkirjaga “London rusudes.” Viimase kümne aasta jooksul on Varraku ilmutatud raamat juba kolmas. 1995 ilmus “Maailmade sõda” Eesti Raamatult, 2000. aastal avaldas kirjastus Ersen sama teose illustreeritud lasteversiooni. Nüüd siis jälle. Mis selle ulmeõuduse nii eriliseks teeb?

Kõige kuulsam sündmus, mis selle raamatuga seotud, on muidugi 1938. aastal USA-s õõva külvanud raadiokuuldemäng, millega sai hakkama Orson Welles. Raamat jutustab 19. sajandil Londoni lähistele langenud verd õgivatest kaheksajalgade sarnastest marslastest, kelle laiem plaan on ilmselt elu kogu maal hävitada. Autor kirjeldab detailselt paanilist põgenemist, mingeid kangelasi romaanis ei esine, inimesed on marslaste teel nagu sipelgad – mastaabid ei võimalda tunkatega võidelda. Lugu on haarav ka tänapäeval. 1938. aastal pani Orson Wells loo toimuma USA-sse ning edastas selle uudistevormis, külvates sellega ehedat hirmu üle kogu maa.

Film valmis teosest esimest korda 1953. aastal, käesoleval, 2005. aastal linastas Steven Spielberg selle uuesti. Filmi uusversioonil pole raamatuga suurt midagi pistmist, tegevus toimub tänapäeval, katastroof on globaalne, kuigi film keskendub USA-s toimuvale. Õnneks pole sinna Hollywoodile omaselt maailma päästvat kangelast sisse poogitud. Kuigi film lonkab õige mitmest kohast ja lõpp on eriti imalalt haige, tasub seda vaadata küll. Kuigi enne filmi vaatamist võiks põhiteksti läbi lugeda. Teos peaks haarama ka tänapäevasest actionist tuimestatud meeli.