Nädala raamat: Hõrk ekskurss kadunud maailma

Sándor Márai “Ühe kodanlase pihtimused”
Tõlkinud Edvin Hiedel. Varrak, 2010. 404 lk.

Márai autobiograafiline teos toob helistikult meelde teised teosed sarjast “Oli kord Euroopa…” – Joseph Rothi “Radetzky marsi” ja Stefan Zweigi mälestusraamatu “Eilne maailm. Eurooplase mälestused”. Kõik nad õhkavad taga Austria-Ungari kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, elegantsete aedade ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi sodiks Esimene, ja siis Teine maailmasõda.

Kõik kolm – Roth, Zweig ja Márai – olid sunnitud minema eksiili; Zweigi ja Máraid ühendab veel see, et olles küll mõlemad üliviljakad ja populaarsed autorid (ka publitsistikas), otsustasid nad lahkuda enesetapuga (Roth suri 1939. aastal kopsupõletikku, mille põhjustas tema ränk alkoholism).

Ei Zweig, Roth ega Márai saanud kunagi üle sellest, et too vana – kultuurne ja kodanlik – maailm nõnda hävis ja hävitati. 1989 surnud Márai sai veel lisapettumuse armastatud Ungari sattumisest kommunistlikku nõiaringi… Kui olete Zweigi ja Rothi lugenud, ei pruugi Márai ehk midagi rabavalt uut pakkuda, kuigi stiililt ja sõnajooksult on ta neist isegi üle – julgem, mängulisem, impressionistlikum.

Raamatu viimane kümnendik on puhas kuld – eleegiline kokkuvõte minategelase muljetest Prantsusmaal ja Inglismaal, veidi ka idamaades. Nagu meist küllap paljud on kogenud, kõrvetab esimene kord rohkem kui kõik järgnevad kokku ning järele jääb piinav ja abstraktne rahuldamatus: “Ma “õppisin” reisima, omandasin nagu ametirutiini, oskasin ökonoomselt näha ja tajuda; aga seda õnnelikku joovastust, mis mind esimesel idamaateekonnal tabas, maastikud enam ei andnud, kuidas nad ka end välja ei pakkunud [–] Truudusetu inimene ei ole truudusetu mitte ainult armastatute, vaid ka linnade, jõgede ja mägede suhtes. See sundus on tugevam kui igasugune moraalne väärikus. [–] Kui ma laevareelingule naaldusin või küünarnukili rongiaknale nõjatusin, vaimses pagasis mingi ebamäärane “koduigatsus”, ja sõnakalt maailma kaunidustest vaimustusin, andis kurb sisemine veendumus mulle märku, et minu vaimustus, koduigatsus ja kirg on kunstlik ja mängitud: tegelikult ei puutu need maastikud minusse ja ma ei igatse kuhugi” (lk 330).

Hõrk ja poeetiline lugemine – soovitan väga!