Barnesi esseistliku raamatu põhiline avastus näib olevat väide, et Peeter I ristipoeg (ise tavatses ennast vastavalt tollasele pruugile Peetri pojaks nimetada) ja Aleksandr Puškini vanavanaisa Abram Hannibal polnudki pärit Etioopiast, vaid hoopis Tšaadi järve äärest.

Järelikult polnudki ta abessiinlane, vaid hoopis neeger. Autorit huvitab väga rassismiküsimus ja ta leiab, et rassistlikult meelestatud 19. sajandi vene uurijatele oli "praktiliselt valge" abessiinlane vastuvõetavam kui neeger. Kuigi Puškin kirjutas vennale "meie vaarisa inetust neegrilõustast".

Barnes on Aafrikas ära käinud, kohalike võimumeeste käest asja uurinud ning paistab jäävat veendumuse juurde, et Hannibali vapil paiknev salapärane sõna "Fummo" tähendab sünnikohas kõneldavas kotoko keeles kodumaad. Autor ei pelga ette võtta ka reisi Siberisse Baikali taha, et otsida sealt Hannibali rajatud kindlustuste jälgi.

Oma kirja pandud mälestused põletas vana Mihhailovskoje neeger paraku nuhkide hirmus ära.

Põhilised allikad Hannibali tundmiseks on tema väimehe Adam Rotkirchi kirjutatud idealiseeriv elulugu, Puškini pooleli jäänud romaan vaarisast (materjali kogumise eesmärgil võttis Puškin oma vanaonu Pjotriga, Hannibali pojaga, tublisti koos viina) ja Vladimir Nabokovi essee. Neist tõukudes ja nendega polemiseerides loob ­Barneski oma teosele põneva poleemilise koe, filosofeerib valgustusest, orjusest, rassismist ja sobitab moorlasest sõjameest Othello arhetüübile (milleks tema vahekord oma esimese naisega ka pidet pakub). Autoril on palju teavet noorest Abramist. Kõneldakse põnevalt Vene spionaažist Türgis ja haaremielust. Lahti on õnnestunud harutada ka polüglotist Hannibali sõbralikud suhted valgustajate Montesquieu ja Voltaire'iga, kes tunnustasid poliitilistes intriigides kaasa lööva moorlase teravat mõistust, aga olid samas veendunud, et üldiselt on neegrid vaimselt ja moraalselt alaväärtuslikud.

Vähem saab teada moorlase tegemistest Pärnus insenerina ja Tallinna komandandina, veelgi enam varju jääb aafriklase karjääri tipp 7aastases sõjas Vene armee suurtükiväe ja kindlustuste ülemana kindral en chef'i auastmes. Paistab, et ta oli ühtaegu silmapaistvalt andekas, aga ka äge ja meelevaldne. Eestimaa oma talupoegi peksvad mõisnikud olid talle siiski liig ja ta astus Revali sõjaväe komandandina eestlaste kaitseks välja, rikkudes oma vahekorra kohalike sakslastest võimumeestega. Selle põneva mehe elu kulges pidevas poliitilises tõmbetuules, ulatudes Pariisist Siberisse.

Väga kaasakiskuv ja hariv elulooraamat. Ma ei tea, kas autor on tuttav Eesti suurtükiväekoloneli Georg Leetsi venekeelse Hannibali-biograafiaga. Igatahes võiks selle kõrvale võtta, see aitaks pilti paremini kokku panna.