Nädala raamat: Igas õiges mehes on natuke Nipernaadit
Andres Laasik “Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast”
OÜ Hea Lugu, 2011. 512 lk.
“Igale vaimselt ja emotsionaalselt õigele mehele on Nipernaadi kas kaugelt või lähedalt sugulane” – nii sõnastas Eesti filmiajaloo suurkuju, näitleja ja filmirežissöör Kaljo Kiisk oma elufilosoofia. Et see ei olnud vaid sõnakõlks, kinnitavad teisedki. Näiteks hiljuti lahkunud Jüri Sillart: “Niipea kui suvi hakkas, pidi ta lahkuma kodust ja minema ekspeditsioonile võttesse. Ja kui suvi läbi sai, tuli ta jälle koju tagasi nagu Nipernaadi oma rännakutelt” (lk 373). Kiisa ihalust on kerge mõista – romantilisest rännumehest filmi tegemine aitas tihti seotud kätega tööd tegevatel kunstnikel hetkeks põgeneda nõukogude reaalsusest. Aitas ka Kiisa väimehel, filmi stsenaristil Juhan Viidingul.
Andres Laasiku nelja aasta töö tulemus on ühelt poolt põhjalik ülevaade Kiisa mängufilmidest, mida on kokku rekordiliselt 18 (teisel kohal Peeter Simm 11ga) ning lühikeseks jäänud teatriteest (32 aastat oli ta sealt eemal). Teisalt joonistub lugejale portree kõrgest parteitegelasest, kelle filme süüdistati kommunistlikus propagandas ning kes alkoholile võtete ajal ei ei ütelnud. Vastuoluline elu, millele noorel lugejal vahest polegi õigust hinnangut anda, kuid raamatut lugedes saab ta pildi ajastu kammitsatest, keerulistest valikutest ja lõpututest kompromissidest.
Kui enamik uuemaid elulooraamatuid on kollasemast kollasemad ning laotavad peategelase elu lugeja ette ülima detailsusega, siis “Ikka hea pärast” midagi sellist ei tee. Näiteks ei saa Kaljo Kiisa abikaasa Siisi kohta suurt midagi muud teada, kui et ta jõudis filmimehega olla abielus 60 aastat. Lugeja võib vaid aimata, et kerge see ei olnud – Kiisa probleemidest alkoholiga on raamatus räägitud küll filmitegemise kontekstis, kuid kannatlikkust ja head närvikava ei nõua selle murega maadlemine vaid võttemeeskonnalt. Korra saab sõna tütretütar Elo Viiding, kelle sõnul on “vanaema hea vaist ja karm nähtamatu käsi paljude asjade taga, mis on veidi paremini läinud, kui oleks võinud minna” (lk 474).
Tundub lausa uskumatu, et mõned head ja mitteideoloogilised filmid ikka valmis said. Iroonilisel kombel oli näiteks Moskvas heakskiidetud “Nipernaadil” Tallinnas kallite kaasmaalaste hulgas palju vastaseid. Nagu ka tema parima, Eesti art house-filmide vanaisa (Jaak Lõhmuse väljend) “Hullumeelsuse” valmimisel. Kunstniku elu oli/on raske.
