Nimelt on peategelane Peter kodanlasest beetaisane. Seksuaalne teisejärgulisus on tal tingitud puhtalt mõtlemisest. Ka vanaks peab ta ennast täiesti ilmaasjata. Aju on meesterahva hirmsaim vaenlane. Naisterahva süda on teadupärast kõva kui kivi, teda juba ei huvita, kas alaväärsus on psühhosomaatiline või geneetiline. Sestap jätab vabaabielunaine Ines Peteri kiiresti maha. Laps on siiski tehtud – tütar Annika hooldusõigus jääb mõistagi emale. Nüüd on Annika teismeline ja elab ema juures. Peter elab aga minevikus, otsib kontakti, nõuab kontrolli. Lapse ema on paras sõnnikuhipi, elab meeste kulul, tirib maimukese kohutavasse Poola metsa, kus lüüakse trummi ja süüakse psühhoaktiivseid seeni. Tagatipuks tahab ta lapse Waldorf-kooli panna.

Raamatu põhitegevus toimib Sylti saarel, millel lisaks koledale nimele on ka aastavahetusel ilutulestikud keelatud. Sellegipoolest võib noortekambalt peksa saada. Kodanikualgatuse korras võideldakse diskrimineerimise vastu – tuleb lõpetada madalrõhkkondade nimetamine naisenimega ja kõrgrõhkkondade kutsumine mehenimega. Tõik, et tume ja möllav meri võib tsivilisatsiooni saarelt maha pühkida, häirib raamatutegelasi väga. See pole elutahtest ergastatud hirm. Nad lihtsalt ei suuda taluda, et ühiskondlik kokkulepe on talvetormi vastu võimetu. Hävitav loodus on absoluudini tolerantne, valmis vähimagi vastumeelsuseta haarama lainte embusse nii sakslase, türklase, neegri kui juudi, nii ossi kui wessi, nii päris rikka kui keskmiselt rikka, töötukassa najal elavast keskmikust rääkimata. Kui ilm paraneb, läheb elu vanaviisi edasi, kodanlane unustab hirmu ja on tagasi elu rooliratta taga.

Tunnistan, et uuem saksa kirjandus kipub mind sageli tülgastama – liiga palju sihilikku hämamist, näiteks Hettchegi jätab otsekõne tähistamata ja venitab lõigud üle mitme lehekülje. Siiski on Hettche “Isade armastus” huvitav ning seda just ühiskonda ja meelelaadi dokumenteeriva nähtusena. Saksa kodanlase murelik hing, kammitsais kired, halvatud hormoonid. Ega ta edasielamise retsepti mõista pakkuda, osutab vaid, et küll kuidagi ikka saab. Eks saabki – lõpuks annab tütargi kõrvakiilu andeks.