mehed-jõllitavad-kitsesid

Jon Ronson on briti ajakirjanik ja gonzo-dokumentalist. 1990ndate keskpaigast alates on ta teinud raadiosaateid, teledokumentaale ja kirjutanud artikleid, kus katsub tungida võimalikult sügavale mõnesse inimgruppi ja/või neid ümbritsevate vastusteta küsimuste rägastikku: olgu need siis ekstremistid, salaorganisatsioonid, küllust nautivad yuppie’d, konspiratsiooniteooriad või elu pärast surma.

Oma dokumentaalide põhjal on Ronson kirjutanud ka peotäie raamatuid. “Mehed, kes jõllitavad kitsesid” pole küll tema esimene bestseller, kuid see on teos, mis tõi autorile rahvusvahelist edu ja korralikult täidetud pangaarve.

Mina tegin sellise vea, et vaatasin filmi enne, kui lugesin raamatut. Paraku on kirjapandu ja ülesfilmitu süžeelt ja tõsidusastmelt väga erinevad. Seetõttu on kummaline, et kirjastus on raamatukaanel kasutanud filmiga seotud plakatit – äriliselt kindlasti nutikas võte, kuid siiski veidi tüssav.

Süžeeliselt on sarnased vaid filmi ja raamatu algus: see, kuidas USA kindralmajor Albert Stubbelbine III (filmis kindral Hopgood) proovib ebaõnnestunult läbi seina joosta, toetudes teadmisele, et nii tema kui sein koosnevad aatomitest, mille vahel on tühjus. Sealt läheb film cool-komöödiaks ja raamat uurivaks reportaažiks USA armee salajastest ülemeelelistest projektidest. Peaosas new age’lik ja salapärane, psühholoogilisteks operatsioonideks treenitav Maa Esimene pataljon.

Raamatu pearollis on ajakirjanik Ronson. Ta otsib allikaid, sündmuste osalisi ja niidiotsi. Olgugi et dokumendid on tõesed, sõjaväelased päris ning sondeeritav materjal paljastab traagilisi sündmusi, on Ronson pannud kõik kirja sedaviisi, et see tundub peaasjalikult koomilisena. Uskumatu, et inimene on võimeline millekski nii jaburaks, ning kuna mängus ei ole vaid kitsede, vaid ka inimeste elud, teeb see tragikoomiline reaalsus samas jõuetuks. Täpselt sellise hoiaku ja stiiliga nagu tuumapommiplahvatus võib Kurt Vonneguti teostes olla pisendatud situatsiooni- või absurdikoomikaks, mis osutab iseenese rumalusest ummikusse jooksnud tsivilisatsiooni hoolimatusele… Näiteks seob Ronson UFO-fännist major Ed Damesi ulmelised teadaanded üleriigiliselt populaarses raadiosaates ja Marshall Applewhite’i sekti massienesetapu.

Informatiivne ja meeltlahutav raamatuke. Muusikahuvilisena võtan siit peamiselt kaasa peatükid muusikasse peidetud helisagedustest, akustilistest relvadest, mis võivad tekitada ahastust, meeleheidet, süütunnet, nördimust, raevu, armukadedust ja kabuhirmu. Äkki kohtan kuskil neid helisid.