Beat Generationisse kuulunud biitnikud moodustasid hipiajastueelse kultuurilis-filosoofilise liikumise, mille kõrgajaks olid 1950-60ndad, kuid idud tärkasid juba 1940ndate teisel poolel. Teise ilmasõja järgne “löödute põlvkond” seega. Trotsi täis boheemide kamp, kompromissitult ja eri vahendeid kasutades oma teed ja tõde otsimas. Tähtsad olid narkootikumid, alkohol, vaba seks ning bop- ja jazzmusika. Biitnikud olid mu meelest radikaalsemad kui hipid, kuigi hipid said neilt palju innustust.

Mu esimene kokkupuude biitkirjandusega leidis aset päris 1990ndate algul, kui ajakirjas Vikerkaar ilmus bukett biitkirjanike tekste, nii proosat kui poeesiat. Bukett algaski katkenditega Jack Kerouaci väidetavalt kõige populaarsemast romaanist “Teel”. Siis veel muidugi Allen Ginsbergi, Lawrence Ferlinghetti ja Gregory Corso luuletused ning vanameister William Burroughsi proosapala. Milline intensiivsus! Sattusin vaimustusse. Õnnestus hankida Allen Ginsbergi paks ja punane “Collected Poems”, kust mõned tõlked tegin ja need Peda lehes avaldasin. Sain nende tõlgete eest Peda kirjandusvõistlusel isegi auhinna, kolmanda preemia vist.

Siis, 1990ndate keskel ilmus eesti keeli Kerouaci “Teel” täies mahus. Hakkasin huviga lugema, kuid päris lõpuni tookord ei jõudnudki. Kõik need lõputud rallimised mööda Ameerika maanteid ja psühhedeelsed filosoofiapuhangud olengute käigus läksid mingil hetkel rutiinseks kätte. Ütlen ausalt, et väsitas ära.

“Teel” kirjutas Kerouac kolme nädalaga, “Pilvealused” aga kolme päevaga. Ehk seetõttu mõjus viimane mulle rokkivamalt. “Pilvealused” on palavikuline armastusromaan, kiire ja pingetihe. Nagu ohjeldamatu seks või masturbatsioon, mis ei anna aega hinge tõmmata. Sisu ei hakka siinkohal ümber jutustama, aga ütlen, et armastuse aurumasin töötab selles raamatus täistuuridel. Soovitan kindlasti lugeda ka Hannes Varblase põhjalikku järelsõna.      

Kuulsust on Jack Kerouac võrrelnud vanade ajalehtedega, mida tuul mööda tänavat lennutab. Jack Kerouac: “Tühi taevas on minu tunnistajaks.”