Nädala raamat: Joviaalne visioon Hellasest
Egon Friedell
“Vanaaja kultuurilugu II. Kreeka kultuurilugu. Eelkristliku ajastu vaimu elu ja legend”
Tõlkinud Ilme Rebane. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 341 lk.
Saksakeelsesse kultuurilukku on juudi päritolu austerlane Egon Friedell (1878–1938) jäänud väga mitmekülgse isiksusena – ta tegutses usundiloolasena, näitlejana, vastavat teaduskraadi omava kultuurifilosoofina, kirjanduskriitikuna jne. Kuid tõepoolest kuulsaks sai ta kultuuriloolasena. Teemakohastest käsitlustest vast kõige tuntum on 1927–1931 ilmunud kolmeosaline “Uusaja kultuurilugu” (e. k. 2003–2004). Käesoleva raamatu ajaliselt loogilise eelkäijana nägi 1936. aastal Šveitsis trükivalgust viimane Friedelli eluajal ilmunud uurimus, “Egiptuse ja Vana-Ida kultuurilugu” (paraku veel eestindamata).
Friedell oli “Kreeka kultuuriloo” 1938. aasta varakevadel just lõpetanud, kui ta pärast natsi-Saksamaa vägede sissemarssi Austriasse sooritas enesetapu. Teose käsikirja päästsid sugulased, see avaldati alles 1949. aastal Saksamaal.
Raamatut võib vaadelda teravmeelse visioonina, kus peatähelepanu on suunatud nii tippkultuuri fenomenidele kui muinaskreeklaste olmele; kaasa arvatud pere-ja intiimsuhted. Sotsiaal-majanduslike suhete analüüsi ja eriti näiteks meie medievistikale iseloomuliku “agraarerootikat” esineb minimaalselt. Kulturoloogilisi panoraampilte vürtsitatakse tihtipeale hämmastavalt elegantselt edastatud muinasaegsete pärimuste ning ajalooliste anekdootidega. Lugeja vaimumaailmas ilmutavad end säärased Antiik-Kreeka suurkujud nagu Aischylos, Aleksander Suur, Aristoteles, Herodotos, Platon, Sokrates. Ka teatud-tuntud persoonidest edastatakse sageli täiendavat põnevat teavet. Lisaks esineb võrdlevaid viited hilisemate aegade poliitikutele nagu Caesarile või Benito Mussolinile.
Nagu selgus, on autori Pärsia impeeriumi käsitlus üsnagi positiivne. Igati aktsepteeritav on ajaloofilosoofi hinnang Kreeka-Pärsia sõdadele (500–449 eKr) kui omamoodi mediterraansele maailmasõjale ja suurele vahekordade selgitamisele Hellase ja Oriendi vahel.
Loomulikult viitab Friedell paljudele vanaaja uurijatele, eelkõige muidugi saksa omadele. Esitatakse isegi ühe ex officio juhtiva natsliku muinasteadlase, Helmut Berve Aleksander Suure lühiiseloomustus. Hm… Berve isik oli akadeemilistes ringkondades juba ammu teada. Kindlasti ka Friedellile – seda imetlusväärsem on autori intellektuaalne suveräänsus ajal, mil tema teosed olid Saksamaal juba ära keelatud.
Kahju, et olemas on vaid nimeregister, igati kuluks ära ka nii aine- kui kohaloend. Kahju sellestki, et teose eelmärkuses esitatud ja raamatu ümbriskaanel oleva informatsiooni vahel valitsevad vastuolud.
