Ilmunud on raamat, mida Eesti vähemustepoleemika hädasti vajab. Eestlastest spetsialistid ja vähemuste esindajad selgitavad rahulikus toonis geide, lesbide, bi- ja transseksuaalide (ehk LGTB) maailmaga seotud teemasid ja probleeme. Siin ei ole agressiivsust või visuaalselt seksuaalset sõnumit, mis ka mõnda tolerantsepoolset kaasamõtlejat näiteks geiparaadidel häirima kipub. Ei ole ka viitamist Euroopa eeskujudele ja normidele, mis ärritaks isepäist eestlast ja kutsuks raamatut koos banaanikõverusnormide ja muu pseudoga prügikasti viskama. On hoopis ennast selgelt väljendavad inimesed, kes räägivad, et kõige tähtsam on ikkagi inimene. Ja alles siis sugu ja seksuaalsus, millega lood ei ole sugugi nii lihtsad ja ühesed, nagu arvame kipume.

Eeldasin, et raamat algab meeldetuletusega, et kindel protsent ühiskonnast on homo- (ja bi- ja transseksuaalsed), et see pole nende inimeste valik ega ka mitte kaasasündinud haigus, vaid lihtsalt sättumus ja et ka agressiivsed heteropromo tegijad võiks selle tõsiasjaga ükskord ära harjuda. Aga ei. Raamat mõtestab laiemalt, kuidas raskused teistsuguse aktsepteerimisega on seotud normatiivsete soorollidega, millega ka paljud paduheterod tihti hädas on. Nii algab kogumik Raili Põldsaare ettepanekuga hoopis meessooline olend “kapist välja tuua”. Sest on ju meeste otsekui sootus ja mitte-kehalisus (sooküsimus kerkib vaid naistega seoses; naise keha on kõikjal nähtav, mehe oma pigem ülikonda peidetud) piirav ja raske koorem ka mehele. Rõõm on lugeda sedavõrd nutikaid ja läbimõeldud arvamusi, kuidas jäikade sooliste eelarvamuste kammitsat veidigi lõdvendada.

Uudseid lähenemisnurki pakuvad ka Andreas Kalkun, kes kirjutab soorollidest ja seksuaalsusest eesti talupojakultuuris, või Rebeka Põldsam ja Kätlin Kaldmaa, kelle teema on geisensibiliteet vastavalt eesti kunstis ja kirjanduses. Ülevaadete vahele on lisatud elulisi mina-vormis lugusid. Artiklite ühisosaks on suund jäikadest identiteetidest (olen gei/hetero) voolavama enesemääratluse juurde.

Mõned teemad jäid ehk esimene kord välja (näiteks LGBT teema sajandialguse Eestis, geid-lesbid ja kirik või sport), kirjanduses annaks kindlasti minna nii ajas tagasi kui nüüdseks juba ka edasi (Krister Kivi “Üksteist”). Aga esimese Eestit haarava kogumiku kohta on juba suur töö tehtud.

Soovitaks “Kapiuksi” laiale lugejaskonnale. LGBT suhtes avatutele on siin ilmselt samuti uut infot või vaatenurki, aga eriti võiks raamatut vähemalt sirvida nii mõõdukad skeptikud kui päris konservatiivsed homopõlgajad. Vaenlast peab ju tundma!