Et mitte pikalt keerutada - "Hullumäng" mulle meeldis. Ilmselt meeldib see paljudele meestele, kel vanust üle neljakümne. Neile, kes millalgi 1980ndatel seisid silmitsi vastiku valikuga - kas ikka minna nõuka-armeesse ajal, kui siin-seal (näiteks mõnel muinsuskaitse seltsi või üliõpilaste üritusel) olla näidatud vargsi Eesti rahvuslipu serva ning tunda võis nõukariigi lagunemise esialgu vaevu aimatavat lehka. Kas ikka minna võõrväkke n-ö meheks saama, kui aina julgemaks muutunud ajalehed kirjutasid sealsest nõmedusest, ka piinamistest, vägivaldsetest surmadest ja reaalsest võimalusest hukkuda tundmatu sõdurina Afganistanis? Keegi ei taha ju surra. Aga niisama polnud võimalik keelduda.
« Avalehele 0 Kommentaari