Nädala raamat: Keele piirid, maailma piirid
Kuidas rääkida asjadest, mida me ei näe ja mis käituvad seal nähtamatuses kuidagi teistmoodi, kui oleme harjunud, aga ometi moodustavad meie füüsilise olemise aluse? Werner Heisenberg mõtiskleb oma “Füüsikas ja filosoofias” samal teemal, kirjutades tavakeelest, “mis tugines ju vanale ruumi- ja ajamõistele ning ainult see keel andis vahendi, mille abil mõõtmiskorraldust ja -tulemusi ühemõtteliselt seletada. Samal ajal näitasid aga katsed, et vanu mõisteid ei saa igal pool kasutada.”
Laur Järv kirjutas mulle, et kui rääkida kvantmehaanika kõneldavusest, tuleks tavakeeles muuta verbide positsiooni: “Kvantmaailma käitumist on parem seletada (mittelokaalsete) protsesside ja sündmuste kaudu, seepärast peaksid vastavas keeles domineerima tegusõnad. Nimisõnad viitavad üldiselt lokaliseeritud asjadele või osakestele, mis tekitab kvantmaailmast vale “pildi” ja viib loogilistele paradoksidele.” Verbikeskne keelekasutus pole võib-olla sugugi utoopia. Benjamin Lee Whorf kirjutas raamatus “Keel, mõtlemine ning tegelikkus” hopi indiaanlastest järgmist: “Enamik hopi metafüüsilisi sõnu on tegusõnad, mitte nimisõnad nagu Euroopa keeltes.”
Lühidalt öeldes tundub Heisenberg olevat keele suhtes sama ettevaatlik nagu Wittgenstein. Ta kahtleb, kui hästi suudab keel matemaatiliste valemite kõrval või asemel kvantmaailma kirjeldada.
Siit tuleneb laiemgi küsimus. Heisenberg: “Vaatlus mängib toimuvas otsustavat osa ja tegelikkus on nii- või teistsugune sõltuvalt sellest, kas me teda vaatleme või mitte.” See viib vägisi küsimuseni, kas keel ise pole samuti vaatleja mõju. Kaudsem ja hilisem, aga väga vastupidav mõju. Kas pole juba mõned kvantmehaanika ja astrofüüsika põhimõisted keeleliselt ambivalentsed? Must auk on ju aine tiheduse mõttes augu vastand. Samuti on universumi algusaegadest pärineva kosmilise kiirguse uurimine näidanud, et ükskõik mis suunas vaadata, ei ole taustkiirguses suuri erinevusi. See tähendab, et “Suur Pauk” on eksitavaid ruumilisi seoseid tekitav väljend, kuna viitab mingile keskpunktile. Suur Pauk oli pigem ruumi plahvatus, mitte plahvatus ruumis.
Nii et probleem pole sugugi vaid erialane. Heisenberg kirjutab: “Füüsik võib rahul olla, kui tal on matemaatiline skeem ja kui ta teab, kuidas seda oma katsete tõlgendamisel kasutada. Kuid ta peab ju oma tulemustest rääkima ka mittefüüsikutele, kes ei ole rahul seni, kuni neile selgitatakse asja tavakeeles.” Siit paistab võimalus kirjanike ja füüsikute vaheliseks koostööks.
