Nädala raamat: Kirjad kivide kuulajalt

Humberto Ak’abal “Ega kivid ole tummad”
Tõlkinud Maris Kilk. Jumalikud Ilmutused, 2012. 88 lk.

Möödunud aasta lõpul ilmunud Guatemala autori Humberto Ak’abali luulekogu on tähelepanuväärne raamat mitmel põhjusel. Esiteks esindab Ak’abal üht maailmakirjanduse kitsast ning vähetuntud osa, milleks on Ameerika põlisrahvaste nüüdiskirjandus. Selle jõudmine eesti keeleruumi on veel üks samm maailma tervikliku mõtte- ja kultuuriruumi omakeelses adumises. Teiseks on Ak’abali raamat tähelepanuväärne aga juba ainuüksi seepärast, et see on hea kirjandus.

Raamatut “Ega kivid ole tummad” võib kirjeldada kui mitut üheaegset dialoogi. Siin suhestuvad ühiskond ja ajalugu, mütoloogia ja mälu, möödanik ja olevik. Ootuspäraselt pole pääsu ka poliitilistest küsimustest, sest hoolimata tõsiasjast, et maajad moodustavad oma kodumaal rahvastiku enamuse, on nad poliitiliselt ja sotsiaalselt endiselt rõhutud positsioonis. Poliitiline küsimus tõuseb esile luuletustes nagu “Uudishimulik” või “Vastuoluliselt”. Viimane ütleb: “Kui kurb on muinasjutulisel maal / surra nälga / surra hirmust, // siia oled sa sündinud / ega tea, kuhu minna.” On teada, et Ak’abal keeldus 2004. aastal riiklikust autasust pelgalt seetõttu, et see kandis Guatemala esimese nobelisti Miguel Asturiase nime, keda Ak’abal peab rassistiks.

Siiski pole poliitiline toon selles raamatus peamine. Ak’abali loomingu keskmeks on lihtne, looduslähedane eluviis (“Ma harjasin end kammiga / ühe põõsa juurtest, / mida kutsuti solot, / mu peegliks oli porilomp”) ja sellest tõukuv lihtne, tagamõtteta väljendusviis. Mõneti meenutas Ak’abali stiil mulle meie hõimurahvaste rahvusromantilise värvinguga luulet, mis on ilmunud sarjas “Väikeste rahvaste suur kirjandus”. Autor suudab seejuures vältida sentimentaalsust, tema ideaalid on pigem seotud mütoloogiaga, kus mineviku ja oleviku piirid on ähmased. (“Linde pole siin, / nad peitsid end mu südamesse. / Täna olen linnupesa.”)

“Jumalike Ilmutuste” sarja kohta, milles Ak’abal ilmub, on tegu tavatu väljaandega. See on luule, mis usub, et kuulata tuleks kivegi, mistõttu eesti kirjanduses leiaks ta mõttekaaslase pigem Lintropi või Marani kui näiteks Tasuja või Kivisildniku loomingust. Kahju ainult, et raamatu avaleht juba esimesel avamisel köitest lahti tuli.