“Prantsuse süit”, mille eeskujuks seadis autor vaikimisi Beethoveni 5. sümfoonia, on mitmes mõttes köitev teos. Teksti raamivat tegelikkust teades võib pidada romaani sisu esiti üllatavaks – nimelt on autor keskendunud (vähemalt neis kahes osas, mille ta valmis jõudis) teise maailmasõja sündmuste kirjeldamisele ennekõike “harilike” prantslaste silme läbi. Kujud, keda autor nüansirohkelt portreteerib, annavad lugejale hulganisti erinevaid silmapaare, mille kaudu lugeja saab (teose) maailma karmust tajuda, kuid juudi rahva saatusele kõnealusel ajal ükski vaatepunktidest kõrgendatud tähelepanu ei osuta. Asjaolu, mis Némirovsky eelnevate tööde ja elulooliste andmete foonil on siiani paljudele arutlusteemaks. Selline perspektiivivalik ei tähenda aga sugugi seda, et autor oma valdavalt pärisprantslastest tegelasi idealiseeriks.

Ta näeb nende hingesoppidesse, kuid ei kiirusta hinnanguid andma, jäädes vaatlejaks, kes ei näe mõtet ühegi oma tegelasega koos ahastusse langeda või end kellegagi koos liiga kauaks juubeldama unustada. Samas saab ka autori otseste hinnanguteta üsna selgeks, kuidas elul on siiski kalduvus kuritahtlikke tegusid nende toimepanijatele osaks langevate “õnnetute juhustega” tasakaalustada ning vastata jaatavalt nende inimeste lootustele, kes ka keerulistel aegadel oma hinge avara suudavad hoida.

Raamatu lõpetavad autori isiklikud märkmed ja väljavõtted kirjavahetustest. Nende kaudu hakkab kõnelema romaani sisuosa jutustaja omaga võrreldes palju emotsionaalsem hääl ja see üleminek võib jääda veel mõneks ajaks kriipima. Aga nõnda pääseb tekst tervikuna veelgi suurema tõenäosusega lugeja turvatsooni.