Ent kuidagiviisi on see raamat siiski väga ühtne. Võib-olla rohkem kui kes tahes mulle teada luuletajatest jätab Talvet mulle mulje, et ta tahab kogu aeg öelda üht ja sama. Ainult et ta teeb seda mitmel viisil. Ja see üks ja sama pole ka midagi lihtsat, pigem on see väga keeruline, umbes üks maailm, mis on ju suur. (Kuid igaviku lõpus oleks see raamat üks ühtlaselt kiirgav punkt.) Temaga ei juhtu seda, et ta räägiks enesele vastu või toimuks koguni mingit murrangut ja ta muutuks sootuks teiseks. Ei. On ka tõenäoline, et kui te avate selle raamatu kusagilt ja loete neli lehekülge ja see teile meeldib – siis meeldib teile ka ülejäänu. Ainult neid nelja lehekülge tuleks lugeda süvenenult. Kui on piisavalt aega ja soodumus lugemismõnule, võib tekkida arusaam, et need luuletused on nagu hologrammid – seal on kõik paigas ja olemas, ainult sa ise pead tiiru ümberringi tegema. Kui miski sellest raamatust lausa ja täielikult puudub, siis on see vaimuhaigus, minu arvates.