Nädala raamat: Kui aeg õpib inimesi hoidma. Ja vastupidi
Tõnu Õnnepalu “Mandala”
Varrak, 2012. 240 lk.
Tõnu Õnnepalu proosa lugemine on vaikne ja rikas aeg, kus iga loetud lõik loob tunde sellest, et oled lugejana minut-minutilt küpsemaks saanud, olenemata vanusest. Ka Õnnepalu viimane romaan “Mandala” pakub lugejale selle tagasihoidlikult püha aja: loed, peatud ja korraks lähebki oma elu meelest ära.
Sarnaselt “Flandria päevikuga” on ka “Mandala” mustrites too võidukas ja kirjeldamatu miski, mis tõstab teksti ja sellest sündiva maailma usutavuse peaaegu õõvastavale tasemele. See ei ole sõna, stiil, faabula, vaid uue ruumi sünd teistsuguses ajas, puhtalt loo rääkimise kaudu. Vahepeal viskab “Mandala” lugeja viltu, niimoodi, nagu seisaks too ühe vana äärtest kulunud Tiibeti kausi keskel ning laps, kes alles õpib kaussi õiges suunas kallutama, katsetab, kui kaugele ta kallutamisega minna saab. Ja lendab lugeja endalegi üllatuseks mauhti! ühte äärde ning hoiab kinni. Just see ongi üks läbiv mõte, mille “Mandala” edasi annab: võib-olla õpib ka aeg inimesi hoidma, igaüht eraldi, igaüht just nii, nagu talle kõige pehmem ja parem. Hoida ei saa ju ka üldise õpetuse järgi. Igaüks on ise nägu, ise kujuga, erinevalt tundlik. Just nagu kass.
Kirjanik kolib Kollasesse majja. Tema seltskonna võtavad omaks kaks musta kassi. Ainuüksi sellest saabki kõik alguse – keerukuse ja lihtsuse kokkupõimumine, seisundlikkus ja pidev, alatine liikumine, isikliku lunastuse kohalolu. Eks see esseistlikkus, aja äärtest kinnihaaramine ja kohe lahti laskmine on need tugevad allhoovused, mis “Mandalat” koos hoiavad. Siin saavad kokku füüsilise ruumi äärmine kohalolek ja mentaalsete ruumide unenäolisus, ürgne soov-instinkt lihtsuses elada. Ajaga saab kirjanikust aednik, aednikust metsavaht. Loomad, need kaks musta kassi, jäävad inimese kõrvale ja keskkonnad, need mõisahooned ja metsatukad, neist astub inimene ise eemale, edasi, ära. Nii on see lugu inimese teekonnast õnne valemini, uude koju. Koju, kuhu minnakse, mitte sinna, kust tullakse.
“Mandala” tuletab meelde, kuidas millelgi ega kellelgi ei saa olla ühemõtteline pealispind ja välimus. Näitab seda, kuidas elu inimese ümber on vahel rohkem ajaga ühenduses kui igast oma elupäevast läbijalutav inimene ise. “Mandala” annab kaasa ajas ringikeerutatud tõetera: ainult endast andmise kaudu võib välja jõuda õnneni. Ei ole vahet, kellele – andmises endas too õnne valem ongi. Kõige tähtsam on leida igast päevast andmise aeg. Ja lugude jutustamine, mis toogi muud on kui seesama andmine.
