---

Nagu tõlkija saatesõnas kurdab, tegi ühe 1970ndate suurima kultusteo eestindamise raskeks tõik, et raamatu järgi on vändatud meeletult popiks saanud film, mille fraasid on ka paljude eesti fännide keelel ja meelel.

Lugedes see siiski ei häiri. Kaevats on pannud raamatu loomulikku ja lobedasse keelde. Ta on vältinud liigset slängitsemist ning autori alter ego Raoul Duke ja tema advokaat dr Gonzo on igati veenvad oma hullumeelsuses, mis läheb raamatu lõpus “üle eraperverssuste piiri” (lk 259) ning ajas vähemalt selle lugeja siin pisarateni naerma.

Aga “Hirm ja jälestus” pole ainult naljaraamat. See on ka ühe anarhistliku ühiskonnavaatleja pilk lõppevale ajastule: 60ndate mässumeelele ja naiivsele maailmaparandamisele. Probleemid tunduvad esmapilgul kauged, nimed tundmatud ja arutelud kontekstist seosetud. Kuid lugedes end raamatusse sisse – ja see käib väga kergelt –, hakkab selguma struktuur, minajutustaja arutluskäik moodustab narratiivi ning õige pea selgub, et nagu igasugune suur kirjandus, on ka “Hirm ja jälestus” täna sama aktuaalne, nagu ta oli ilmudes, 1971. aasta lõpul.

Paraku ei saa ka ilma närvidele käivate asjadeta. Võib kõlada tüütult, aga ikka see toimetamine. Eriti kui tõlkija on väheste kogemustega – ja Kaevats on –, peab tema kõrval olema toimetaja, kes on ühtaegu nii vilunud kui ka tõlkijaga ühel lainel. Krista Leppiksonil kogemust jagub, mistõttu puudujääk tundub olevat just tõlkija ja toimetaja eri arusaamades, sest teoses on kohti, mis tekitavad omajagu arusaamatust. Kes näiteks on lk 56 tegutsevad “erus alamohvitserid” (pro eruallohvitserid) või “riiklikud süüdistajad” (pro riigiprokurörid), keda tervitatakse lk 195? Ka sugenevad raamatu lõpu poole trükivead.

Iseenesest on tänuväärne “Hirmu ja jälestuse” lõppu lisatud Ameerika 60.-70ndate elu tutvustav sõnastik, kuid sellele võiks olla eespool ka mõni viide, sest vastasel juhul ei pruugi lugeja sõnastikku enne raamatu lõppu jõudmist leida. Sõnastiku peamine häda on aga tendentslikkuses. Mõistetav, et tõlkijale ja teda sõnastiku koostamisel abistanud Kaarle-Kullervo Klausile ja Tari Lillemetsale on raamatus esitatavad hoiakud armsad, kuid mingi distants ainese suhtes võiks siiski säilida. Väide, et Spiro Agnew oli “ultraparempoolsete vaadetega konservatiiv” on absurdne; sedastus, mille kohaselt LSD “on sõltuvust mitte tekitav”, aga vaieldav.

Ja ikkagi on tegu olulise kirjandussündmusega. Tore oleks ainult, kui uut tiraaži – mis kahtlemata ei jää tulemata – veidi kohendataks.