Joris-Karl Huysmans “Äraspidi”

“Äraspidi” on tähtis ja märgiline teos. Ent see on ka selline teos, mille tähtsus ja märgilisus võib enamikul lugejatest kergesti märkamata jääda. Romaani skandaalsus on lihtsalt oma aja ära elanud, paljud vihjed – või mis vihjed, ka otseütlemised ja lajatamised – ei ütle tänapäeva lugejale suurt midagi või on neist kerge valesti aru saada.

Ehk siis on tegu raamatuga, mille lugemist tuleb igaühel, kes ei ole just keskmisest enam kodus keskaegses Prantsuse kirjanduses, 18. ja 19. sajandi katoliiklikes debattides, Euroopa kunstiajaloos ning mööbli- ja köitekunstis, alustada lõpust, tõlkija saatesõnast.

Siit kohe ka märkus kirjastajale – oleks saatesõna teose alguses, säästaks see lugejale mõned tüütud tunnid ja põhjendamatud õlakehitused. Põhjendamatud, sest pea kõik, mis mõjubki eriettevalmistuseta lugejale nürilt, saab saatesõnas vastuse.

Tagantjärele selgubki, et “Äraspidi” pole mitte lihtsalt 19. sajandi lõpu dekadentliku noorsoo ajale jalgu jäänud piibel, vaid teravmeelne, iseendagi üle irvitav kirjeldus sellest, kuidas ühe eluagenda täiustamine võib jõuda teostamatusse absurdi. Mingis mõttes triviaalne tõde, kuid ministeeriumiametnikust autor, kes oli kuni “Äraspidi” kirjutamiseni võidelnud naturalismi eest ning toetanud Émile Zolad, teeb seda oma n-ö kannapöörderomaanis suure filigraansuse ja pühendumisega. Nii ei kohku kirjanik tagasi oma peategelase, 19. sajandi lõpu moehaiguse spliini all kannatava hertsogivõsu des Esseintsi raamatukokku asetamast tegelikkuses ammu kadunud antiikteoseid ega nägemast tegelikkuses võimatu peensuseni vaeva enda elamise kujundamisel. “Ta toimis järgmiselt: valitsus- ja kirikuhoonete kollase, ookrivärvi krohvi jäljendamiseks laskis ta seinad katta safrankollase siidiga; taoliste ruumide tavapärase šokolaadivärvi sokli saavutamiseks lõi seinte allosad üle tumedate amarantvioletsete puuplaatidega. Tulemus oli hurmav …” (lk 61)

Ja ega “Äraspidi” suurt muud kirjeldagi kui des Esseintsi üksildasi otsinguid, mis tiirlevad Edgar Allan Poe ja Charles Baudelaire’i loomingu ja seal manifesteeritud lagunemisusu ümber. Detailselt kirjeldatakse eksootilisi materjale, millega kangelane katab oma elamise seinu, lemmikraamatute köiteid või ka ekstra selleks ostetud kilpkonna kilpi. Kilpkonn aga sureb teda katva kulla- ja kalliskivide kihi all ning viimaks pettub ka des Esseints oma hiilgavas – ja ometi nii näruses – isolatsioonis. Näib, et unistused ei ole määratud täituma. Jälle üks lihtne tõde, mis aga koorub Huysmansi teosest välja vähehaaval ja vastumeelselt, mistõttu olgu üle korratud – seda raamatut tuleb alustada lõpust, saatesõnast.