Lugu algab külajutuna, milles tegevuse käivitab minategelane, poolenisti literaadi, poolenisti  poeesise õllejoodiku Juku Kesa oma eluasemeks kohendatud sepikojast välja ajamine. Sellele ebaõiglusele järgneb kohe üks motiveerimata mõrv ja enesetapp ning Juku armuromaan. Tegevus on veider ja justkui unenäoline, aga roadmovie´likus rännakus osalevad tegelased elulised. Autor on hea inimese kirjeldaja, eriti detailirikas ja ilmekas on president Tunne, kaamelinäolise krutskilise vanamehe kuju, kes Saarele

rahvast vaatama tulnud ja Juku reisiseltskonda satub.

President dramaatilises mudelsituatsioonis toob meelde Enn Nõu romaani “Presidendi kojutulek”, aga Hint on realistlikum, pehmem ja inimlähedasem. Romaan lõppeb piiramisseisukorraga, kus Juku koos sõprade ja presidendiga politseile vastu paneb.

Kokkuvõttes on tegu päris oskuslikult kirjutatud tekstiga, mille eesmärk ja sõnum jääb siiski hämaraks. Elukujutus romaanis on üsna kurblik, sündmused toimuvad justkui vaeses politseiriigis, mida valitsevad ebaõiglus ja veidrikust president. Samas ilmneb tekstis “ka sügavat sümpaatiat suvede koduküla ja inimeste vastu”, nagu kirjutab järelsõnas Mati Hint. “Vaade merele” on fimilik tekst, mis segab olurealismi, romantikat, satiiri, ühiskonnakriitikat ja põnevusmärulit ning paistab silma plastilise inimesekujutusega. Ega seda polegi nii vähe…