Metsanurga puhul on tegemist ennekõike kriitilise realisti ja naturalistiga – uurimisteema missugune! Kolmandast eluaastast varase keskeani (1914) haaravad memuaarid on nagu nad ikka on, tähtis on autori tase kõige laiemas mõttes. Marginaalseks jäänud kirjaniku kohta on see piisavalt kõrge, et lugemist nautivate inimeste tähelepanu pälvida. Viimati loetud mälstustest meenuvad paralleelina Heino Kiige kõrgelt hinnatud “Kuresaapad” ja “Kõndes”, keskkond on üllatavalt sarnane – kasvõi alates kehvapoolse keskmiktalu argipäevast, ainult et vahel on peaaegu poolsada aastat. Metsanurga perekonnas polnud siiski Kiikedega sarnast peresoojust, põlluharimine toimus seal väga algelisel tasemel (armastuseks ei jätkunud energiat), elati alles korstnata rehielamus, kooliharidus nõudis suurt tahet ja andekust), kuid ikkagi polnud maailm enam talupojale (vähemalt kirjasõnas) suletud. Ärksamad talulapsedki lugesid lehti ja polemiseerisid (Grenzstein, Järv, Tõnisson, Reiman, K.A. Hermann, G. E. Luiga, Speek…).

Metsanurgast saigi esmalt ajakirjanik, kes aga sihikindlalt poliitilisest poleemikast hoidus, seda ka Eesti Kirjanikkude Liidu esimehena ja seltside eestvedajana. Seltsid olid tähtsad rahvuslikus plaanis, näiteks Eesti Karskuse Seltsi liikmeist enamik olid karsklased vaid “mõistuse piires”. Venestamine ei mõjunud Metsanurgale traumeerivalt, ta oli elu lõpuni võlutud vene kirjandusklassikast ja muusikast, haritlaseks pürgijale puudus eesti keeles tarviline sõnavara. Selleks oli vajalik ka saksa, prantsuse, ladina ja vanakreeka keele oskus. (Loosung võinuks olla: “Olgem ustavad alamad ja enamgi veel - eestlased”) Metsanurk tegi kaasa emakeele n.ö. normeerimise, ta kirjaviis on sama kaasaegne kui Kiigel ja ta oskab sama virtuoosselt kasutada murdekeelt ja slänge. Lahe ja haridust kinnistav lugemine.