Nädala raamat: Mardikaid määrama!
Asko Künnap “Mardikate määraja”
Näo Kirik, 2011. 93 lk.
Asko Künnapi luuleraamatud on ikka olnud kaunilt kujundatud. Reklaamilooja ja kogenud raamatukujundajana pole ta pidanud paljuks näha vaeva mitte ainult raamatute sisu, vaid ka nende vormi kallal. Tegelikult on kujundus, illustratsioonid, aga ka mäng kirjatüüpide värvi ja vormiga Künnapi puhul alati ühtlasi osa raamatu sisust. Vorm toetab sisu, sisu vormi.
Seda silmas pidades võib öelda, et nüüd on Künnap astunud veel ühe sammu edasi — “Mardikate määraja” ja seda saatev “Mälestused” (millest eraldi allpool) kujutavad endast ühtesulatatud tervikut. Tekst ja pilt põimuvad siin omapäraselt kokku. Osa teose illustratsioone sisaldavad endas ka tekstikatkeid, osa illustratsioone jutustavad ümber luuletusi või aitavad luuletusi edasi ja lahti mõtestada.
Ilmselt kõlab see järjekordse kirjandusuuendusena, mis püüab ühitada ühitamatut ja jääb lõpuks arusaamatuks kõigile peale autori. Ometi pole see nii — “Mardikate määraja” on kergesti loetav märkmiku mõõtu raamatuke. Pildid ja kritseldused selles tekitavad tihti äratundmisrõõmu, sest vaatab neilt ju vastu meid ümbritsevast maailmast tuntud sümboleid ja märksõnu. Nii on lk 22 kujutatud justkui tuttavate, aga paraku seniilmumata raamatute kaasi. Nendeks on “Kiritöö ja koristus”, Hermann Hesse “Tibu” ning “Sõna ja jahu”. Lk 57 on kujutatud aga golem-titat. Kõik ju teavad, milline on üks tita, ja ka golem ei tohiks päris võõras tegelane olla…
Nii et eksperiment see raamat muidugi on — pole ju tegu mitte ainult märkmiku mõõtu teosega, vaid autori idee sündiski oma märkmikke vaadates. Nendest avastas Künnap mitte ainult ülestähendusi selle kohta, millise kliendiga mis kell ja kus kohtuda, vaid ka üsna lennukaid ideid, milles totaalne ajuvabadus ühineb nutikate lahenduste ja mõttekäikudega. Ehk siis pakub “Mardikate määraja” sissevaadet luuletajast reklaamitegija mõtete köögipoolele. Sedasama sissevaadet ei esinda mitte ainult pildid, vaid ka tekstid, mille pealkirjadki — nagu raamatu enesegi oma — tihti eiravad tavaloogikat. Olgu neist loetletud mõni: “Õhtuks võib juhtuda Jumal”, “Kalli, kalli, oppa, aidaa”, “Heiskame sooja ja sinise öö”. Lisaks leidub ka nii argisema pealkirja kui sisuga luulet, kuid kokku moodustub siiski rohkem alateadvusele mõjuv, üsnagi assotsiatiivse sisuga kompott.
Neile, kellele raamat tõesti sügavat mõju avaldab, ongi kaasa pandud “Mälestused”. See “Mardikate määraja” sõsarraamat tekste ei sisalda. Vaid ühte käsikirjalist tagakaanel ja paari illustreeritud külge sees. Muidu on kõik igaühe enese “Mälestuste” päralt.
