Nädala raamat: Meisterliku joonega ajavaras
Anna Gavalda “Näpatud tunnid”
Tõlkinud Pille Kruus. Pegasus, 2010. 127 lk.
See on selline raamat, et kui läbi saab, tahaks veel lugeda. Ja loengi. Sest esimesel korral võib sisule keskendumine natuke segada. Sisu on muidugi täitsa olemas, lihtne ja armas lugu neljast õest-vennast, kes näppavad endale ühe päeva, et koos olla, rebida end kord veel eemale rutiinsilmselt varitsevast täiskasvanumaailmast.
Aga vorm! Gavaldal on sõnailmaga täiesti oma suhe. Tema kujundid ja võrdlused on napid, aga tabavad, samas kontekstist väljununa mõjuks suur osa neist täiesti absurdsena. Gavalda tekstil on mingi eriline situatsiooni(koomika)tunnetus, vahetu kohalolu, mis pakub ka lugejale võimaluse näha tegelasi väga lähedalt.
Hämmastav, kui paksu pintsliga oskab Gavalda karakterite peenikesi nüansse joonistada. Õhuke, nappide lõikude vormis esitatud tekst ei vaevu spetsiaalselt kellegi olemust lahti harutama, ometi loob ta tabavate märkuste ja dialoogidega igast tegelasest selge pildi. Kui ma peaks sellest romaanist filmi tegema, poleks üldse raske osatäitjaid leida. Siin pole eriti oluline, mis värvi juuksed või silmad kellelgi on, tegelaste olek eelneb visuaalsele kirjeldusele. “Näpatud tunnid” ongi n-ö olekuromaan: kõik on praegu, ka minevikumeenutused on praegu ja keegi ei jaura oleksi-teemadel.
Kuigi ma ei mõista tõlget võrrelda prantsuskeelse originaaliga, saan eestindust kiita ikka. Kui tegemist on sellises vormis romaaniga, võib ju sõnaleiutiste või kujundite tõlkimisel väga puusse panna. Euroopa uue laine kirjanduse tõlgetes on seda kahjuks ette tulnud ning siis on lugedes tunda, kuidas tõlkija ei ole stiili hästi ära tabanud ja on lause lause haaval tõlkinud teksti, mis talle endale pehmelt öeldes imelik tundub. Aga Pille Kruusi eestindust on hea lugeda, pole tunda segavat tõlkijapositsiooni autoripositsiooni suhtes, vaid mõnusat mõistmist.
“Näpatud tunnid” on Anna Gavalda viies raamat. Kirjanik on oma tippvormis ja loodame, et temalt saab näpata veel palju lugemistunde.
