Nõnda lausub peategelane Tony, kes ise arvab end olevat keskmine ja võib-olla et isegi tähtsusetu inimene. Kuni üks ootamatu teade paneb teda meenutama lugu oma kolledžipõlvest. Lugu sõprusest, armumisest, reetmisest ja solvumisest, millest kõigest ta arvab end ammu lahti lasknud olevat. Sel korral aga hakkavad lisanduva info valguses avanema talle toimunust hoopis uued tahud ning ühtlasi hakkab muutuma tema arusaam iseenda rollist kunagises sündmusteahelas. Tony on nimelt alati uskunud, et tema oli kannataja. Nüüd esiletungivate mälupiltide põhjal aga hakkab talle tunduma, et ehk on ohvrikäitumine olnud lihtsalt vabandus, et teiste asjaosaliste läbielamisi mitte arvesse võtta. Ning võib-olla oli just tema see, kes nagu muuseas, end tähtsusetu ja haavatuna tundes, saatis poolkogemata korda midagi pöördumatut. Midagi, mida ta peab hakkama mäletama. Ja lunastama, kui veel võimalik.