Nelja nobelistiga vääristatud poola kirjandus on siinmail ikka kohanud soodsat vastuvõttu. Kunagised Aleksander Kurtna tõlked juhtisid tähelepanu meiegi ühiskonna absurdile ja grotesksusele, viimasel ajal on Hendrik Lindepuu teeninud tunnustust uuema poola kirjanduse vahendamisega.

Leedu päritolu poola diplomaat ja luuletaja ning pagulasena Ameerika kodakondne Czesław Miłosz (1911–2004) oli maailmakodanik, kes kunagi ei unustanud oma päritolu ja keda võiks tema käsitletud temaatika põhjal pidada ka Balti kultuuriruumi kirjanikuks. Ehk see asjaolu paaris loomingu kaalukusega oli ka põhjuseks talle Ivar Ivaski kureeritud Neustadi kirjandusauhinna määramisel 1978. aastal. Nobeli auhind tuli kaks aastat hiljem. Muidugi olid toona meile olulised eelkõige tema totalitarismivastased tekstid, mis Läänt kõnetasid. Osalt on see inerts ehk tänaseni kestnud, sest Miłoszi luulest on seni eesti keeles ilmunud vaid üksikuid näiteid. Ent see ei vähenda tema muu loomingu tähtsust.

Võrreldes samuti 2011. aastal ilmunud “Miłoszi ABCga” tundub “Teeäärne koerake” üpris juhuslik fragmentaarium aforistlikest luuletustest, filosoofilistest mõtisklustest ja sõnaks saanud mälupiltidest. Muu hulgas saab sõnaks ka mälestuskild Tartust 1917. aastal. Juhtmotiivina kerkib esile hulk vastuolusid — näiteks mõistuse ja mateeria, usu ja uskmatuse, taeva ja põrgu, üleva ja madala, kohaliku ja võõra vahel. Samas on vastuolud loomingu tekkeks möödapääsmatud: “Kui ma olin, nagu öeldakse, harmoonias Jumala ja maailmaga, tundsin end võltsilt, justkui oleksin teeselnud kedagi, kes ma tegelikult ei ole. Sain oma identiteedi tagasi, kui leidsin end uuesti patuse ja uskmatu nahast” (lk 110). Vahest veidi lihtsustatult võikski tervet Miłoszi loomingut lugeda kui mõistuse ja mateeria kahekõnet 20. sajandil, mida kirjanik ise nimetab ühtaegu koomiliseks ja kohutavaks.

Nagu kõik suured luuletajad, on ka Miłosz kimpus sõnastamisvaevadega. Ent ta ei kurda, vaid lihtsalt tõdeb stoiliselt sõnastamisvaevu, ajaliku elu piiratust ja võimetust hõlmata loomingusse kõike, mis seda väärib. Teisalt on kõik juba öeldud: “Pärast jääb järele vaid kirjanduslugu, kunsti ja teaduse ajalugu. Midagi ei saa tegelikult taasluua ja doktoridissertatsioonid püüavad asjatult jõuda detailideni” (lk 62). Skeptiline meelelaad ei lase Miłoszil kütkestuda dogmadest, kriitilisi vihjeid jagub nii katoliiklusele kui kirjandusteadusele ja -kriitikale, poeesia jääb aga alati troonile, siludes mõistuse ja keha, usu ja teaduse, vaimu ja võimu vahelisi vastuolusid.