SMS-laenud, püramiidskeemid, ahelkirjad ja välismaa mehed... Helmi Vela ei võtnud laenu, et maksta mahlakastide eest ning need Nigeeriasse saata. Ta vaid eeldas, et kõik albaanlased on inimesed. Kohanud internetis sümpaatset meest, lendas ta Liidu teise otsa, Inglismaale, armus, sünnitas talle lapse. Ja kolis perega mehe sünnimaale Albaaniasse. Kõik oleks ehk hästigi läinud, kui elu oleks eelmise lause preventiivselt läbi kriipsutanud.

Albaania kultuuriloolisest ja ajaloolisest taustast saab raamatus hea ülevaate. Kummaline maa, mõneti meiega nii sarnane ja mõneti nii erinev. Näiteks tugeva islamiusu peksis diktaator Enver Hoxha maalt välja ja, nagu Eestiski, jäi ametlikult ateistiku riigikorra kadumisel usk taastumata. Pühadepidamine käib oma suva järgi – ramadaani ei peeta, küll aga tähistatakse selle lõppu (mõtelgem nüüd meie kingi- ja munapäevadele).

Kõige kujukamalt väljendub Albaania erinevus suhtumises naistesse. Kui Eestis on naised ja mehed võrdsed, siis Albaanias on mehel palju suuremad õigused. Olukord pole nii hull kui ametlikult islamiusulistes maades, näiteks võib naine Albaanias kanda läänelikke riideid, seni kuni need pole liiga väljakutsuvad. Naise koht on seal aga köögis, ta sünnitab lapsi ja hoolitseb pere ja kodu eest. Naistel pole viisakas üksi ringi uidata.

Helmi on Albaania perekonnas justkui võõrkeha, kelle pärast ta mehel on tihti piinlik. Juba ta nimi tähendab albaania keeles mürki. Teos väljub reisikirja stampidest, muutub psühholoogiliseks romaaniks. Peaaegu kohe kohutavat viga kahtlustama hakanud naine valetab endale, et vastu pidada, murdub psüühiliselt, muundub, kuni tunnistab viimaks enesele tõde.

Huvitav on jälgida tema abikaasa käitumist, kellel tundub kolimisšokk veel suurem olevat. Kui Londonis elati läänelikult, siis Albaanias kehtisid kohalikud reeglid, mis ei tunnistanud ta naise võõramaist päritolu ja kombeid. Tagatipuks polnud suurim probleem ja perevägivalla põhjus kultuuride erinevuses, vaid mehe lapsepõlvetraumas.

Eestlane olla pole ainult uhke või hää, vaid see võib päästa elu. Tundub, et kui asjad päris halvaks pöörasid, olid Helmi kahvatu nahk ja Eesti, Euroopa Liidu liikme pass talle suureks abiks. Helmi jutustab oma lugu ausalt, peitmata endagi vigu. See pole lugu sellest, et albaanlastega pole võimalik elada ja nende ees tuleks euroliidu väravad kinni virutada. See on hoopis lugu erineva kultuuritaustaga inimestest ja huvitavast maast, mis vormib silme ette pädevama pildi kui mõni suhkruvatine tiraad. Pärl Petrone sarjas.