Aleksandrs Čaks “Igavene Riia”

Čaks on Lätis hinnatud luuletaja, selline 20. sajandi esimese poole, Riia linna tõelise kuldaja poetiseerija. Ühelt poolt kesklinna baarid ja restoranid, liftid ja frakid, kaunid püüdmatuks jäävad peened daamid, teisalt aga äärelinna värvikad elumahladest läbiimbunud isiksused, turunaised, poepidajad, huligaansed õnnekütid – kõik see oli legendaarse linnapoeedi pärusmaa. Viimane tramm, sadamakõrts, kioskid ja voorimehed, afišid, kiirportreed tänaval vastutulijatest ja möödaminejatest, bensiini ja lõhnaõli paratamatu segunemine.

Čaksi ongi peetud Läti kirjanduse esimeseks modernistiks ja urbanistiks, pärast teist maailmasõda jäi selline poeet muidugi nõukogude võimu hammasrataste vahele, tulemuseks depressioonid ja infarkt. Praegu on Čaksil Riias omanimeline kesklinnatänav ja võrdlemisi klassikaline kortermuuseum, kus juba fuajees võib näha kirjaniku soni ja jalutuskeppi ning osta plaate tema loomingut esitavate ansamblite ja bardidega. Vanadelt piltidelt vaatab vastu muhe kiilakas elunautlejast onkel, kes kõnnib ringi oma armastatud kodulinnas. Kohad ja linnaosad, mida Čaks mõnusa äärelinnana kajastas, näiteks kalamajalik Āgenskalns, on tänaseks muutunud hinnatud kesklinna elurajoonideks. Huvitaval kombel aga on ka asju, mis ei muutu, näiteks Maria tänav, mida poeet ühes luuletuses nimetab “juutide ja ööliblikate” tänavaks, kust võib osta kõike alates vanarauast kuni jumalike inimkehadeni, on ka tänases Riias tuntud eelkõige punaste laternate uulitsana.

Linnalegendid räägivad siiani imelugusid napsulembesest Čaksist, kes uue teose ilmumise puhul käis järjest läbi kõik mõne Riia ülipika tänava kõrtsid. Selles mõttes on Riia praegu ehk veelgi rohkem kontrastide linn kui Čaksi ajal, uhkete juugendkvartalite vahelt võib leida järsku lagunenud puitmaju, nii mõnigi pikk tänav ulatub eliidi kõrgetest korteritest sissepekstud akende ja grafitikirjadega võika getoni. Kas melanhooliat, käegalöömist, rikkuse igatsemist on tänapäeva Riias rohkem või vähem kui Čaksi eluajal, on keeruline küsimus, millele teab ehk vastust vaid igavlev äärelinnapätt, kes möödaminnes mõnele uhkele limusiinile kadedusest kriipsu peale tõmbab. Linnaruumi poeetika, öiste tänavate romantika, juhuslike kohtumiste tulevärk ei ole aga kindlasti kuhugi kadunud. Käesolev, Livia Viitoli ees- ja Guntars Godiņši järelsõnaga raamat on seega möödapääsmatu manuaal igale Riiga sõitvale eestlasest flanöörile. Tõlkija Livia Viitoli aastatepikkune ja imetlusväärne tegevus Läti ja Eesti kultuurisuhete tugevdamise alal on igal juhul saanud jälle järjekordse särava tulemuse.

Paavo Matsin