NÄDALA RAAMAT: “OPiraamat”
(1)See raamat kraadib meie tänase, turundusajastu vaimu seisu. Ühtede kaante vahele on pandud meie aja suured mõtlejad, kelle pikemad jutud ei ole teleekraanile mahtunud. Iseenesest on televisioon kahtlemata mõtlemise suurim vaenlane, seal räägitakse aina esineja fotogeenilisusest ja karismaatilisusest, seal on vaja kildu visata, süvenenumale mõttekäigule pole seal kohta. (Seepärast mulle meeldibki Soome televisioon, seal tohib veel aeglaselt rääkida).
OPiraamatu esseed keskenduvad eeskätt kultuuri rollile turumajanduse ja brändistumise õhkkonnas. Meie maailmas on identiteedi üle võtnud imidž ja nii lahterduvad kultuurimaastiku kangelased “päris maailmast” laenatud tüüpideks: kodukootud paha poiss, sekspomm, edev homo, neurootiline sinisukk, naiivne noor talent, kirjutab Mari Laaniste. Edasi arendatakse tüübist müüv bränd nagu “eeterliku olemisega teenekas naismaalija” või “lõdvalt ajaloolises vaimus kostümeeritud hea konjunktuurivaistuga skulptor”. “Arvan, et kunst on surnud, jäänud on vaid kommunikatsioon,” võtab oma pikema essee kokku Ilmar Raag ning see üldistus pädeb enamiku raamatu kultuuritõdemuste kohta.
Raagi essee, mis vaatleb “Tegelikkuse KesKusi” postmodernistlikku mässu Toomiku modernistliku sitapurgi vastu, on raamatu süvenenumaid ja huvitavamaid tekste. Värskelt mõjub ka “Hans H. Luige “Meedia kasutamine sanktsioonina”, sest keskmise vaimutöölise jaoks on meedia ja rahailma vastastikune mõju üsna tundmata maa. Natuke piinlik küll ülemusi kiita – Raag ja Luik on “endises vääringus” justkui “Televisiooni- ja Raadiokomitee esimees ja Keskkomitee propagandaosakonna juhataja – aga nad on kirjutanud Laaniste oma kõrval kogumiku parimad lood.
Ülejäänud esinevad “tuntud headuses” oma leivanumbritega. Kõlab küüniliselt, aga mõeldud kiitusena. “Kuidas eristada kogu selles interdistsiplinaarses dodekofoonias omaenese põhiheli, millise nahkhiirevaistuga seda nähtamatut Ariadne lõnga järgida?” küsib metafüüsiline Doris Kareva. Kivisildnik on paradoksaalne ja vaimukas nagu ikka, Kaplinski ilma ja inimesi näinud. Peeter Volkonski mõtiskleb venelastest, Jaan Ruus filmidest, Asko Künnap kujundusest, Marju Lauristin Eesti elavikust.
Raamat pakub ka kultuuriinformatsiooni (Eri Klas selgitab Rahvuskultuuri Fondi toimimismehhanismi), nagu see oli tunnuslik kunagi “Postimehe” vahel ilmunud “Kultuurile”. Margot Visnap jutustabki ära selle sünni- ja kägistamisloo.
Kena vahekokkuvõte kultuurisõbrale, kelle perekond tavatseb OP-i ajal “Trollibussi” vaadata.
