NÄDALA RAAMAT: P.F. Thomése “Varjulaps.”
“Varjulaps” on proosapoeem leinast, väga väikese lapse surmast. Autobiograafiline. Hollandi menukirjanik Thomése kasutas kirjutamist esialgu oma leina leevendamiseks, siis tuli kummalistel hollandlastel miskipärast idee leinast sündinud intiimselt valusat teksti kirjastuse sõpradele uusaastakingituseks jagada. Haudvaikne luuleline leinameeleolu osutus nii liigutavaks, et kirjanik vormis esialgse puhta emotsiooni veidi kaubanduslikumaks ning paari aasta jooksul on teos tõlgitud 15 keelde. Lein kuulub elu juurde, kõik, kel süda omal kohal, kogevad seda varem või hiljem. Eestlane hoiab leina endale ja nelja seina vahel, pole kombeks seda maailma ette laotada, hauda järele hüpata, kalmistul käsi murdes kriisata taeva poole miks, miks ja needa kõike elusat maapõhja nagu mõnel temperamentsemal rahval. Thomése meelelaad ongi habras ja haudvaikne, omaette hoidev, mõtisklev, kuid mitte etteheitev, meeltheitev küll, kuid samas leebe. Tema lein ei ole agooniline ja kramplik. Lein on siin lein, seda pole muudetud kaubanduslikuks show-ks, ei ole mingeid ellujäämisnippe, valmis vastuseid, universaalset lohutust. See on hingeminev ja terav teos. Võiks veelgi teravam olla, võiks jäädagi puhta emotsiooni pinnale, lisatud kainemad mõtisklused mõjuvad kohati kuidagi liiga lahjendavalt. Üldmulje jääb siiski vahe. See on õhuke raamat, neelates saaks väga kiiresti läbi. Võta selle seedimiseks siiski aega. See on ikkagi külaskäik kalmistule, võõra surma juurde, mis võib saada ka sinu omaks kui lugemine selge.