Peeter Sauter “Damoklese mõõk ja leivanuga”

Vilunud ja viljakas prosaist Peeter Sauter sai möödunud aasta lõpul maha esimese luulekoguga. Mingis mõttes on tegu lihtsa, elementaarse, vahest isegi naiivse raamatuga – Sauter teeb selles suuresti sedasama, mida ta oma proosaski teeb. Nimelt jutustab iseenda elust, jutustab triviaalses keeles, igapäevaste sõnadega ja üsna ettearvatavalt. Kuid teisalt on see lihtsus petlik. Või värske luuletaja enda sõnadega: “su lihtsus on mulle / keeruline / kas sa ei tahaks olla / lihtsam” (lk 15). Jah, Peeter – kas sa ei tahaks olla lihtsam?

Probleem on nimelt selles, et lugedes luuletusi küll purjus-, küll kaineolekust, küll joomisest, küll keppimisest, küll mööduvate rongide kuulamisest, küll kaselehtedest, tekib aegamisi tunne, et kogu see läbinähtavus, selgus ja ettearvatavus on peen pettemanööver. Pettemanööver, mille eesmärk on varjata nende tekstide tegelikku ülesannet. Seda tunnet süvendab kord otsesemas, kord kaudsemas sõnastuses korduv motiiv, milles Peeter Sauter mõtiskleb selle üle, mis on lihtne, selge ja arusaadav ning mis on keeruline, varjatud ja mõistetamatu.

“Lihtsuse ja keerulisuse vahel / on väike mesipuu” (lk 25), kirjutab ta. See viib tahtmatult mõtted suure Kolumbia filosoofi Nicolás Gómez Dávila juurde, kes ütles, et inimesed ajavad tihti ja meelsasti segi keerulise ja ebaselge. Mulle tundub, et seda tajub ka Sauter – nii heas kui halvas –, märgates ümbritsevas maailmas ühtviisi nii keerulist kui ka ebaselget ning tundes, et neil kahel on teinekord väga raske vahet teha. Kui veel lisada aforismimeister Dávila mõte, et “teksti selgus on ainuke ümberlükkamatu tõend mõtte küpsusest”, võib öelda, et Sauteri mõtted (veel) päris küpsed ei ole. Jah, nad on kohati läbinähtavad ja ennustatavad ning nende stiil on tuttav ka autori proosatekstidest. Kuid tugevalt on tunda, et Sauter on astunud enda jaoks uuele territooriumile, ta tegeleb uue maa avastamisega. Äsja viiekümneseks saanuna, seega juba kogenud kirjanikuna, teab ta seejuures väga hästi, et kõnnib võõral maal. Võib küll nõustuda kogumiku koostaja Jürgen Rooste saatesõnas kõlava mõttega, et Sauter on poeetiline, kuid kui Peeter Sauter tahab end tõepoolest poeedina kinnistada, poeediks kasvada, peab ta muutuma enesekindlamaks ning raputama endalt prosaisti rüü, mis teda praegu kammitseb.