Nädala raamat: Purjus huuled reede õhtul

Vahur Afanasjev “Eesti vaarao”
Jumalikud Ilmutused, 2013. 145 lk.

Pealkiri toob kohe mõttesse Läti Henriku ja õnnetu Saaremaa vaarao uputamise AD MCCXXVII. Sellega siiski tegu pole. Vaarao on iseenesest olemas – kõigepealt luuletuses “Mooses hoiatas vaaraod”, kus esmanimetatud isand hoiatas vaaraod selle eest, et “su kraanikauss ummistab ära / vannipart läheb vett täis / ja naine hakkab fitnessis käima…” (lk 80). Seejärel tuleb vaarao luuletuses “Jeesus ütles” (lk 85–87) peole, mis toimub korteris kolmteist: “seal juuakse / on naisi juurde toodud / ja varsti tuleb külla eesti vaarao”.

Kes too vaarao on ja mida ta teeb, teada ei saa. Aga korter 13, kahtlustan, asub Annelinnas. Sest just selle – ja ka teiste – Tartu linnaosadega on viljakal kirjanikul ja amatöörmuusikul Afanasjevil siin luulekogus palju asja. Võiks isegi öelda, et tal on nendega palju kanu kitkuda, sest see luulekogu, mis oma tihti rütmis ja refräänistatud tekstidega mõjub natukene ka laulu-, täpsemalt punklaulukogumikuna, tiirleb paljuski Tartu, autori nooruse, selle ilu ja valu ja mälestuste ümber.

Mälestusi töötatakse läbi, harutatakse lahti, nende piinu elatakse uuesti läbi. Kuigi see on hästi isiklik, mõnedki vihjed jäävad ebamäärasteks ja mõistmatuiks (nimetatud vaarao kõrval näiteks ei saa ka teada, kes on see keegi sina, kelle poole pöördutakse näiteks luuletuses “Üle-eestilise eksimaarjapäeva luuletus”: “kõik tuleb tagasi / lumi päike ja märts / tulevad tagasi // sinu juuksed tulevad tagasi / sinu käed ja silmad // kõik tuleb tagasi …”, lk 94), kannab kogumikku siiski see vahest iga poeedi loomingule omane tung universaalsusele. Ja kui Afa ütleb, et “tahan ausat proletaarset / reedeõhtufiilingut” (lk 22), siis ilmselt on peaaegu kõigile tuttav atmosfäär, kus “virvatulukesed mikserpuldil / eksitavad tütarlapsi” (lk 22) ning lõpus ootab “suudlus purjus huultega” (lk 23).

Neid hetki on siin kogumikus veel. Ning olgu nad mõeldud laulmiseks, deklameerimiseks või siis vaikselt, ainult silmadega lugemiseks, nagu seda Püha Augustinuse üllatuseks harrastas Püha Ambrosius, oskavad nad lugeja hingekeeli puudutada küll. Võib-olla mitte iga lugeja – aga milline tekst puudutaks võrdselt igaüht? –, küll aga autori põlvkonnakaaslase, 70ndate lõpul ja 80ndate algul sündinud lugeja omi.

Tänu ka raamatu koostajale fs’ile – “Eesti vaarao” on tõesti hästi komponeeritud luulekogu, millele annavad liiati lisasärtsu koostaja illustratsioonid.