“17,90 €” on romaan, kus saavad kokku autori särav, hullumeelne stiil ja tõlkija Anti Saare samavõrd värvikas sõnavara, mis teeb lugemise nauditavaks. Ja kuigi enamik meist tõenäoliselt usub, et oleme reklaami suhtes immuunsed, paneb romaani tegelaste (ja ilmselt ka autori) veendumus vastupidises ometi kõhklema. Või kui mitte, siis on hea nentida, et ma teadsin ju küll, kuidas asjad käivad. Ja tsiteerida teatud kohti, sõrm hoiatavalt püsti, oma murdeeas lastele. Näiteks: “Teie kannatus annab ärile hoogu. Oma slängis hüüame me seda “ostujärgseks pettumuseks”. Te vajate kiiremas korras mingit toodet, ent niipea, kui olete selle saanud, on teil vaja midagi muud. Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks? “Kulutan, järelikult olen”. Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada kadedust, valu, rahuldamatust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks olete teie.”

Nii nendib küüniline koopiakirjutaja Octave, kellele “inimeste ajudesse tulemise” eest aina paremini makstakse. Ja ikka seda paremini, mida rohkem ta püüab esile kutsuda oma vallandamist. Jälestuse vint on üle keeratud ja nii asetub romaan igati väärilisena Hunter S. Thompsoni “Hirmu ja jälestuse” või ­Michel Houellebecqi “Võitlusvälja laienemise” kõrvale.

Kuid Beigbeder’ romaanis on omamoodi olemas ka puhastuse võimalus. Pärast suhteliselt ühte väravasse mängitud kahte kolmandikku toimub midagi justkui muuseas – midagi, mis on reaalne, pöördumatu, lõikudes sellesse kunstlikku maailma ja tegelaste isiklikku mütoloogiasse.

Üldiselt on “17,90 €” nagu karussell, millelt, kord lugema hakates, pole maha hüpata enam võimalik. Just nagu pole võimalik pääseda tarbimisühiskonnast ja selle mentaliteedist. Ärge lootkegi, et teid aitab pagemine üksikule saarele! Üksikud saared on nišš, mille reklaamitööstus on juba ammu hõivanud.