Nädala raamat: Risti-rästi läbi Jüriöö
Enn Vetemaa “Risti rahvas”
Kirjastuskeskus, 2011. 591 lk.
Võimalik, et nii on inetu öelda. Aga auväärt Enn Vetemaa paneb selle, nüüd meie ette uustrüki kujul ilmuva raamatuga kadunud Jaan Krossile ära.
Kui Kross kirjutas teiste ajalukku eestlasi kohale, siis Vetemaa keerutab meie oma ajaloo teiseks. Või ütleme, ametlikust erinevaks. Kuigi – mis me Jüriööst ikka nii väga teame? Et kuskil künka otsas pandi maja põlema, selle peale läksid talupojad ja nottisid hunniku saksu maha, siis tulid raudmehed ja nottisid omakorda talupojad maha. Ilus nagu klassivõitlus.
“Risti rahvast” aga tuleb välja, et ei tarvitsenud üldse nii olla. Võttes aluseks Uku Masingu samateemalised tööd, mis väidavad, et Jüriöö polnud üldse vastandus mats-saks, vaid kodusõda Taani kuninga aladel, mis alles hiljem ordu kroonikates mässuks vormistati, teeb Vetemaa valmis väga hea ajaloolise seiklusromaani. Seejuures tegelastega, kes elavad, hingavad, heidavad varju. Kõik on inimesed, ei head, ei halvad. Viimaseski kaabakas on miskit mõnusat ja südamlikku sees. Mõned on lausa võluvad. Igati veenev pilt keskaegsest maailmast, kus pealegi praegused karuperssed on vägagi tähtsad kohad. Lisaks terve rodu üksteisega kattuvaid ja üksteist segavaid vandenõusid, mida on lõbus ja isegi mitte kuigi raske jälgida. Pigem elamus, et kuidas nüüd Vetemaa sellest sasipuntrast ennast välja keerutab – ja näe, keerutabki!
Piisavalt lööminguid, nooremale rahvale vanainimese asja, kõike, mida üks “Seiklusjutt maalt ja merelt” vajab. Nagu öeldi Dumas’ vanema kohta: sunnib lehte pöörama. Ilus ja õrn armastus on kah mitmel kujul sees, kes heldida tahtma peaks.
Aga ikka tuleb selle kiituse sisse üks kurb “aga”.
Et see raamat oleks enamat, mitte ainult seiklusjutt, vaid ka vaimukas ajalootõlgendus, mida ta kahtlemata ongi, peab olema aimu sellest ametlikust Eesti ajaloost ja Jüriööst. Muidu on de Zaghe sama mis Eragon ja de Pesentack sama mis Harry Potter. Pool või isegi enam lusti jääb saamata. Seepärast tundub, et lisaks heale eessõnale, mis raamatu sündi ja tausta selgitab – muuseas, ma ei väsi kahetsemast ees- ja järelsõnade kadumist raamatutest, omal ajal soovitas kirjandusõpetaja, et kui ei jõua raamatut läbi lugeda, aga eksam tulemas, loe neid –, kulunuks ära ehk ka kommentaarid, sõnaseletused.
