Ajaloolased on ikka vaevelnud küsimuse käes, mis on ajaloos olnud põhjuseks ja mis tagajärjeks. Vanasti oli kõik väga lihtne – ajaloo kulgemise määras Jumala tahe. Kui Jumal ära tapeti, läks asi hoobilt keeruliseks. Inimene konstrueeris ajaloo. Siis jälle dekonstrueeris selle. Mingi hetk hakati kahtlustama, et ka dekonstruktsioon on tegelikult konstruktsioon, mistõttu algatati dekonstrueerimise dekonstrueerimine. Ega segadus vist enne lõppe, kui Jumal on taas ellu äratatud ning jõutud konsensusele, et ajaloo kulg on Jumala tahte manifestatsioon. Aga sinna on veel aega. Niikaua, kui seda juhtunud pole, tuleb toetuda raamatutele nagu Chartier´ oma.

Saatke lapsed tudile või veel parem, maale vanaema juurde, tõmmake telefon seinast, keetke kannutäis teed ja süvenege. Saate teada väga palju huvitavat. Mina sain vastuse mind pikalt vaevanud küsimusele, miks on prantsuse ühiskonnas ülejäänud Euroopaga võrreldes intellektuaalid nii mõjukad. Sain põhjust mõelda, milles eksisid Immanuel Kant ja temast innustust saanud Jürgen Habermas, kes ennustasid kunagi, et nähtus nagu näiteks meie internetiportaal Delfi sünnitab Res Publica Litterarum´i (tegelikult, nagu näeme, sündis kaikameeste sekt). Chartier´ raamatut lugedes taipasin, miks sündis 18.sajandi Prantsusmaal nähtus nimega markii de Sade ja miks seda nähtust paigutatakse kangekaelselt filosoofide hulka. Sain teada, milline oli vabamüürluse tähendus ja roll demokraatia tekkImisel ja see oli tõeline kosutus äraleierdatud vandenõuteooriate vahele. Pärast seda raamatut saab paremini aru moodsast Prantsusmaast ning üldse kogu Lääne tsivilisatsioonist.              &n bsp;        

              ;