Andrus Kivirähk “Maailma otsas”

Vahepeal olen poejärjekorras seistes igavuse peletamiseks vaadanud, mida küll inimesed koju ostavad, ning seejärel mõelnud välja elulugusid. Tundub tobe? Tegelikult on see üpriski meeltlahutav tegevus. Võib-olla on sama harrastanud ka Andrus Kivirähk.

Kirjaniku uus teos “Maailma otsas” koosnebki just välja mõeldud lihtsate, kuid samas omamoodi inimeste igapäevaelu fragmentidest. Lugeja saab osa raamatutegelaste rõõmudest, muredest, hirmudest ning omavahelistest kohtumistest. Kohtumised, mis ei pruugi kuhugi otseselt viia, kuid lisavad tegelaste igapäevaellu killukese õnne või kurbust.

Kuigi võib öelda, et raamatus ei leidu kindlat keset, seda ainuõiget maailma otsa, mille ümber jutustused võiks kulmineeruda, peegeldab teos siiski ühte olulist tõde. Nimelt: peaaegu igal tegelastel tekib hetk, mil ta tunneb, et argipäev ei paku rahuldust. Parem oleks minna näiteks maailma otsa, kus muru rohelisem ja taevas sinisem, ning teha just seda, mida hing ihaldab. Kes jooks näkineidudega kakaod ja sööks maasikaid, kes aga sammuks mägedes rediseid närides või elaks igavat ametnikuelu.

Samas, ka nendes unistustes peitub oluline tõde. Nimelt avastavad tegelased enda jaoks pärast rahulolematusepuhangut, et tegelikult võib õnn varitseda seal, kus teda ei oskagi oodata – meie enda nina all. Näiteks härra Immanuel tõdeb teoses, et tema jaoks on maailma otsaks koht, kus ta hetkel asetseb. “Aga miks teie arvate, et ingel peab olema midagi ebatavalist?” küsib ta raamatus, näidates sellega, et erilisus võib peituda igal pool. Tõepoolest, õnn võib pesitseda tema sõnul ka kell 19 uksi sulgevas ainult ühte päevapraadi pakkuvas söögikohas Opossum, mille omanik ruttab iga õhtu raamatuid lugema. Seega on asi just nimelt hetkedes, mis pakuvad inimestele rõõmu. Rõõm, mis tekitabki meile maailma otsa, kuhu kõige hullemates eluperioodides põgeneda püüame.

Kivirähk on saanud hakkama raamatuga, mis sobib lugemiseks igal aastaajal ja iga kell. Vahet pole, kas tegemist on kuuma suvepäeva või niiske sügisilma, unise pärastlõuna või hiliste öötundidega. Lüües raamatu suvaliselt leheküljelt lahti, hakkavad lood lugeja ees lahti rulluma ning kisuvad ta enesega kaasa.