Nädala raamat: Rootsi lindude romaan-välimääraja
Tomas Bannerhed “Kaarnad”
Tõlkinud Tiina Mullamaa. Hea Lugu, 2013. 368 lk.
Selliseid kirjanikke pole palju, kellel õnnestub juba esimese raamatuga läbi lüüa. Iseasi, kas tegu on noorusaastate õnneliku välgatuse või pikaajalise teadliku töö tulemusega. Praegu 47aastane õppejõud ja lehetoimetaja Tomas Bannerhed kuulub just viimaste autorite hulka – tema kahe aasta eest Rootsis ilmunud mahukas romaan on pika töö tulemus, mees kirjutas raamatut kümme aastat. Tulemuseks on romaan, millest õhkub väga head ajastutunnet.
Nimelt räägib “Kaarnad” elust 1970ndate Lõuna-Rootsis, Smålandis. Teose keskmes on varateismeline Klas, keda tõmbab metsaüksinduse ja seal pesitsevate lindude poole. Ka see muide on valdkond, millega autor pidi romaani kirjutamiseks teadlikult tegelema – võetakse “Kaarnates” läbi ju peaaegu kogu Rootsi linnustik, juttu tuleb liikide välimusest, häältest, pesitsus- ja rändetavadest ning muudest iseärasustest. Võib lausa öelda, et oma looduskirjelduste rohkuse, täpsuse ja tähelepanelikkusega on Bannerhedi kirjutatu kõige paremas mõttes naiselik – suur roll on siin lõhnadel, tajudel, meeleoludel.
Kuid seda romaani võib ka võtta kui olustikupilti tolleaegsest Rootsist. Rootsist, mis on tänaseks suuresti kadunud (muide, just sama aega ja sama kohta kirjeldab ka 1980. aastal eestigi keeles Loomingu Raamatukogus ilmunud Stig Claessoni lühiromaan “Kes armastab Yngve Frejd”, mille teemaks on külade suremine 70ndate Smålandis) ning millest lugemisel vallandunud nostalgia oli ilmselt ka põhjuseks, miks “Kaarnad” võitis kohe ilmudes ühe Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna Augustpriset ning on hiljem osutunud veel kolme auhinna laureaadiks.
Samas pole teos mingi helge lugu. See on ühe tänaseks kadunud sootsiumi kirjeldus. Ja nagu Ilmar Raag näitas praegu Eesti kinodes jooksvas “Kertus”, võivad sedalaadi sootsiumid eksisteerida küll paradiislikult kaunites loodusoludes, kuid inimsuhted neis võivad olla põrgulikud. Nii ka “Kaarnates”, kus Klasi isa Agne on töö- ja kohustustetaaga all vaevlev loomult kinnine mees, kelle vaimne tervis teose jooksul oluliselt halveneb ning kes nõnda muutub ka koos kogu perega kohaliku küla naerualuseks. Siiski ei esita Bannerhed süüdistust maaelu või maarahva vastu, vaid sedagi tasub vaadelda kui ajastupilti. Kui veel lisada mõjusad varaküpse peategelase sisekaemuslikud etüüdid ning teost läbiv isa ja poja konflikt (või pigem teineteisemõistmise võimetus), moodustub võimas psühholoogiline romaan, mida on tänu kaasahaaravatele linnuvaatluskirjeldustele kerge ja põnev lugeda.
