Varrak, 2009, 672 lk.
Seda raamatut lugedes tuli mul tahtmatult meelde Leipzigi dokkfilmide festivalil nähtud film „Children of the Pyre" („Tuleriida lapsed", režissöör Rajesh S. Jala), kus näidatakse hindude pühas linnas Varanasis elavate laste elu. Nende, kes teenivad elatist surnute põletamisega. Iga hindu unistuseks on saada põletatud Varanasis, et siis tema tuhk puistataks pühasse jõkke Gangesesse. Surnukehasid põletavad lapsed elavad maapealses põrgus. Nad on puutumatud, rüvedad, marihuaanat suitsetavad jõnglased, kellest „korralikud" inimesed hoiavad nii rangelt eemale, et isegi nende laste vari ei tohi nende peale langeda.
Ma sunniks seda filmi vaatama kõiki neid friike, kes leiavad Indiast mingit enneolematut Lääne inimesele kättesaamatut tõde. Kõiki neid OM-i ümisevaid, krišnaiitlikke trumme põristavaid, mandalaid joonistavaid ullikesi.
Salman Rushdie romaan võiks mõjuda sama kainestavalt. Kuigi jah - filmiga saab pooleteise tunni kestel ühele poole, aga romaani lugesin ma kaks nädalat.
Jätkates filmimaailmast karkude otsimist, julgen meenutada „Forrest Gumpi": loll räägib oma loo, mille käigus selgub, et mehe elulugu on lootusetult põimunud ja sassis tema kodumaa ajalooga. Mul on kuri kahtlus, et „Forrest Gumpi" stsenarist viksis selle idee maha Rushdie´ romaanist.
„Kesköö laste" peategelane Saleem Sinai sünnib samal hetkel, kui India vabaneb Briti ülemvõimust ning toimub Pakistani (väga verine ja vägivallarohke) eraldumine vastsündinud sõltumatust riigist. Saleemi edasine saatus ja elu on maagilisel moel seotud India ajalooga. See ajalugu ei ole ilus, see sandistab. Romaani lõpus on Saleemist saanud kastreeritud inimvare. Ka enamus ülejäänud kesköö lastest (kokku 1001 last, kes sündisid koos India sõltumatusega) on kas surnud või sandid. Neilt on röövitud kirurgilise vahelsegamise ning psühhoterroriga kõik imelised omadused, mis anti kesköö lastele saatuse või jumalate poolt kingiks. Saleem näiteks oli telepaat, kes suutis lugeda inimeste mõtteid. Ja see oli pigem õnnetus, olgu kohe lisatud.
Rushdie järjekorras teine romaan tõi talle ülemaailmse kuulsuse. Ingliskeelsetes ülikoolides on see kohustuslik kirjandus. Ajakiri Time paigutas „Kesköö lapsed" eelmise sajandi 100 parima kirjandusteose hulka. Rushdie romaani võrreldakse Grassi „Plekktrummiga" või Marqueze „Saja aasta üksildusega".
Maagiline realism seega. Veel üks märksõna on „postkoloniaalne kirjandus". Võib-olla on nende tähistuste väljatoomine tarbetu. Tegemist on suure kirjandusega. India lõhnad ja värvid ja valu ja hullumeelsus on seal kõik koos. Kes julgeb, see loeb. Aga hoiatan kohe ette, et see ei ole kerge lugemine.
