Üks legendaarseimaid teoseid, mille puhul siiani ei teata, mida autor sellega öelda tahtis, on Lewis Carrolli (1832–1898) “Snargijaht”, mis tänavu sügisel eesti ja inglise keeles ilmus. Väga heas eesti keeles, muide. Kes kahtleb, saab tõlget originaaliga võrrelda, sest ingliskeelne tekst on esitatud raamatu vasakpoolsetel lehekülgedel. Igatahes suur kummardus tõlkija Mati Soomrele selle eest, et ta suutis nii keerulise teksti panna nauditavasse eesti keelde: “Kui kaua sa jõuad… sest vihkjalt lööb lõuad / su poole too hirmukuriloom! / Mees kargas ja keksles ja rapsis ja peksles, / siis kukkus kui üleküps ploom” (lk 133).

Niisama mahlakas on kogu teos, mis on küll totternaljakas, kuid siiski omapäraselt metafüüsiline. Kuid jah – eks seegi on vaid üks tõlgendus paljude teiste kõrval. Nagu tõlkija järelsõnas ütleb, on nimekiri võimalikest vastustest küsimusele, kes või mis on Snark ja mida ikkagi kujutab endast “Snargijaht”, pikk. Muu hulgas sisaldab see järgmisi nähtusi: “jõukus, kirikukonflikt, lunastus, onu surm, orgasm, põhjanaba, tiisikus, toonane kurikuulus kohtuprotsess, vivisektsioon, õnn…” (lk 154). Nimekirja võiks veelgi täiendada, aga juba neist näidetest piisab, et saada ettekujutus sellest, mida lugejad on raamatust otsinud selle esmatrüki ilmumisest möödunud 134 aasta vältel: ikka iseennast.

Niisiis pole “Snargijaht” mitte lihtsalt nonsensspoeem, nagu seda tihti tituleeritakse, vaid lugeja retk iseenese teadvuse, vahest lausa alateadvuse sügavusse. “Snargijahile” annavad kõvasti juurde ning konkretiseerivad muidu ehk liiga veidrat sümboolikat originaalväljaande puugravüürid.